Eestis on kasvuhoonegaaside hulk 28 aastaga vähenenud üle 50 protsendi

Kasvuhoonegaaside (KHG) inventuuri heitkoguste hinnangud koostatakse vastavalt IPCC 2006 (Intergovernmental Panel on Climate Change – Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu) metoodikale. Selle aasta kevadel valminud KHG inventuuri hinnangud on antud alates 1990. aastast kuni üle-eelmise aastani, kuna aruandluse koostamise algul, 2019.aastal, olid viimased uuemad arvutuste sisendandmed saadaval 2018. aasta kohta.

2018. aastal oli Eesti summaarne kasvuhoonegaaside heitkogus ligikaudu 20 miljonit tonni (19 974,14 kt) süsinikdioksiidi ekvivalenti, mis kogu Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside koguheitest moodustab umbes 0,5 protsenti. LULUCF on reeglina süsinikdioksiidi siduja ja antud sektori mõju arvestades oli Eesti netoheitkogus 2018. aastal ligikaudu 18 miljonit tonni (17 983,96 kt) süsinikdioksiidi ekvivalenti. Võrreldes 1990. aastaga on 2018. aastal Eesti kasvuhoonegaaside summaarne heitkogus vähenenud 53,47 protsenti (koos LULUCF mõjuga).

„Kuna LULUCF on Eestis ainuke kasvuhoonegaase siduv sektor, on sellel süsinikuringes ja riigi aruandluses tähtis roll. Tulevikus ei ole eeldatavalt võimalik KHG heitkoguseid, näiteks põllumajanduses, transpordis, tööstuses, täiesti nullini viia. Seetõttu on väga oluline leida võimalusi LULUCF sektorisiseseks KHG sidumise suurendamiseks ja heitkoguste vähendamiseks, et oma kliimaeesmärke täita,“ kommenteeris Keskkonnaagentuuri metsaosakonna peaspetsialist Eve Suursild.

Keskkonnaagentuur korraldab LULUCF sektori iga-aastast KHG inventuuriandmete ja -aruande täitmist. KHG heidet ja sidumist hinnatakse kuues maakasutuskategoorias: metsamaa, põllumaa, rohumaa, märgalad, asulad ja muud maad. Maakategooriad jagunevad omakorda maakasutusmuutustega aladeks. Ühe maakategooria muutumisel teiseks ei toimu muutus kohe, vaid maakategooria nimeks saab määratud ajaks (s.o 20 aastat) vastav alamkategooria. Näiteks ala, mis on olnud rohumaa, kuid on muutunud metsamaaks vähem kui 20 aastat tagasi, saab nime „rohumaast metsamaaks“ alamkategooria. Üle 20 aasta toimunud muutuse puhul liigitatakse ala juba metsamaa kategooriasse.

Iga alamkategooria all raporteeritakse aastast süsinikuvaru muutust järgmistes süsinikuallikates: elus biomass (maapealne ja maa-alune biomass), surnud orgaaniline aine (surnud puit ja varis) ja mullad (mineraal- ja turvasmullad). Lisaks antakse hinnang ka puittoodete (HWP) kohta alamkategooriates: saematerjal ja puitplaadid, kemi-termo-mehaaniline puitmass ning paber ja papp. Peale süsinikuvarus toimuvate muutuste peatakse arvestust ka N2O ja CH4 voogude üle, mis tulenevad turvasmuldade kuivendamisest, põlengutest ning lämmastiku mineraliseerumisest ja leostumisest muldades.

LULUCF sektori KHG neeldumist ja heidet mõjutavad peamiselt raiemahud metsamaal, süsiniku sidumine puittoodetes, heitkogused turvasmuldade kuivendamise ja mineraliseerumise tagajärjel ning asulate laienemine teiste maakasutuskategooriate arvelt.

Peamiseks LULUCF sektori süsiniku sidujaks on metsamaa kogupindalaga 2446,3 kha. 2018. aastal ületas Eesti metsades puitse biomassi juurdekasv raietest, surnud puidu kõdunemisest, mullahingamisest, turvasmuldade kuivendamisest ja põlengutest tulenevad KHG heited. Metsamaa 2018. aasta netoheide oli -2633,8 kt CO2 ekv.

„Metsade majandmisega on võimalik süsiniku sidumist suurendada, kuid samas põhjalikke teadmisi kõikide metsamajanduslike tegevuste mõjust Eesti metsade süsiniku bilansile meil veel pole. Oluline on arendada mudeleid metsa biomassi ja süsiniku voogude hindamiseks.“ selgitas Suursild.

Põllumaa ja rohumaa kategooriad on olnud heitkoguste allikad, seda eelkõige kuivendatud turvasmuldadest tulenevate kõrgete CO2 heitkoguste tõttu (koguheide kokku 2018. aastal oli 345,9 kt CO2 ekv.). Et tulevikus heitkoguseid vähendada, aitaks näiteks turvasmuldadel haritava maa viimine üle looduslikuks rohumaaks.

Suurim KHG heite tekib märgaladelt, mis katavad 424 kha Eesti pindalast. See on ainus maakasutuskategooria Eesti KHG inventuuris, mis jagatakse majandatavateks ja mittemajandatavateks aladeks. Looduslikel märgaladel toimuvat KHG sidumist ja heidet inventuuri raames ei hinnata, valdavalt raporteeritakse turbakaevandusaladelt (18,6 kha) tulenevat heidet ja aiandusturba kasutamisega seotud heitkoguseid. Summaarne KHG heitkogus selles kategoorias oli 2018. aastal 1068,3 kt CO2 ekv.

Et heitkoguseid märgaladelt vähendada, on oluline looduslike turbaalade edasist kuivendamist vältida ja kasutusest väljas olevatel turbaaladel veerežiim taastada. Ka ammendatud karjääride metsastamine avaldab süsiniku sidumisele positiivset mõju.

Asulate ja muu maa kategooria koguheiteks hinnati 315,6 kt CO2 ekv. Siia alla kuuluvad peamiselt tihehoonestusala koos teede, tänavate, väljakute, trasside ja parkidega ning kasutuskõlbmatu mineraalmaa.

Teine oluline KHG siduja on puittoodete (HWP) kategooria, kus 2018. aastal seoti kokku -1097,1 kt CO2. Heitkoguse arvestamisel arvutatakse nii talletatud süsiniku kogus kui ka lagunemisel eralduv süsiniku kogus. Kõige suurema osakaaluga selles reservuaaris olid saematerjal ja puitplaadid, seda eelkõige pikema poolestusaja tõttu. Et sidumisvõimekust suurendada, tuleks toota rohkem ja efektiivsemalt pikemaealisi puittooteid. Samuti aitaks see, kui suudaksime tulevikus paberipuitu väärindada Eestis.

Alates 1990. aastast on LULUCF sektori netoheide varieerunud suurtes piirides (-4 900 kt CO2-ekv kuni -600 kt CO2-ekv), seda eelkõige muutuva raieintensiivsuse ja raadamise tõttu. Raadamine omab kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestuses olulist negatiivset mõju. Lisaks sellele, et eemaldatakse suur hulk maapealset biomassi, ei lähe raadamisest saadud puit LULUCF reeglite kohaselt ka puittoodete kui süsiniku talletajatena arvesse. Seega raadamise vähendamine suurendaks sidumist veelgi.

Keskkonnaagentuuri koostatud kasvuhoonegaaside inventuuri LULUCF sektori eestikeelse kokkuvõttega on võimalik tutvuda Keskkonnaministeeriumi kodulehel.

Allikas: Keskkonnaagentuur