Põllumees palkab ukrainlase otse ja väldib vahendusfirmat

Palupera Agro peremees Margo ütles, et tema juurde tulevad kaks Ukraina töötajat tagasi teist korda. Aasta-poolteist tagasi leidis nad läbi kohaliku Ukraina agentuuri, kuid nüüd tegi meestega juba ise kokkuleppe, et nad tulevad pärast kolmekuulist puhkust Ukrainas tagasi üheksaks kuuks tööle. Koroonakriisis sai kolmest kuust pool aastat pausi, kuid kokkulepe püsis.

„Ukrainas on lihtsalt see agentuur, kes leiab inimesed. Meie ajame siin paberid korda ja nemad panevad nad teele. Aga ei, rendifirmasid me ei ole kasutanud,“ ütles Marko. „Nii palju kui me kuulnud oleme, ei saa see töötaja sealt rendifirmast lõppkokkuvõttes suurt midagi kätte, aga kulud on ikkagi väga suured,“ märkis ta. „Lihtsam on selle inimesega otse lävida ja asju ajada kui läbi rendifirmade.“

Enda kogemuse pealt ei ole ta otse töötajat palgates riske kogenud. „Nad on juba mitmendat aastat meie juures. Tundub, et nemad on rahul ja oleme meie ka.“

Metsaküla Piima peremees Jaan Metsamaa võttis lennujaamas vastu töötaja, keda soovitas talle üks teine ukrainlane. „Me põhimõtteliselt ei kasuta renditööjõudu. Täna ma ikkagi viin need tööintervjuud läbi ise: nad saadavad mulle CV, siis ma helistan sinna, vene keelt õnneks oskan. Ma saan nendega jutud räägitud ja tekib mingi mulje. Ega ma kõiki nüüd ei ole võtnud ka, olen ikka välja ka praakinud,“ kirjeldas Metsamaa oma värbamisprotsessi.

Vahendusfirmasid Metsamaa töötajate leidmiseks ei kasuta, kuna ta teab ise, keda valib. Kui töötaja leiab talle keegi teine, ei tea ta, kes sealt tuleb. „See on minu valik ja siis ma tean ainult endale näpuga näidata: ise olen süüdi selles valikus ja kõik. Välistööjõud ongi ettevõttes minu teema tänasel päeval.“

Teedla Mõisa peremees Sulev Kuus on algusest peale tööjõuvahendusfirmasid vältinud. Inimese otsib ta Ukraina agentuuri kaudu ja edasi tegeleb juba kõigega ise. „Mulle ei meeldi see asi ja miks peab keegi kellegi pealt veel teenima kontorilaua taga? Mulle ei meeldi see. Lihtsalt ei meeldi see.“

Kuus kirjeldas, et Ukraina töötajaga teeb ta läbi samasuguse protsessi nagu eestlastegagi: võtab nad maksuametis arvele, otsib neile perearsti ja töötervishoiuarsti. „Vahe on vaid see, et kogu suhtlemine on teises keeles, aga nad õpivad vaikselt ka eesti keelt. Kui ühiskonnas ei ole seda vene keelt nii palju, siis nad õpivad teatud asjad järjest ära.“

Osaühingu Viraito perenaine Ingrid Luik ütles, et alguses nad vahendusfirmasid kasutasid, kuid nüüd tulevad töötajad juba ise. „Kui nad on rahul, siis tuleb inimene tagasi.“

Sellistest firmadest ei arva Luik enda sõnul enam midagi, kuna kogemused ei ole olnud kuigi head. „Sa kunagi ei tea, keda sulle antakse. Väidetakse üht, tegelikult on sul teine,“ märkis Luik. „Õppeperiood oli näiteks ühe ukrainlasega meil mõne päeva asemel kaks nädalat ja ta ei saanudki hakkama, aga küsitakse ikka täishinda, millega rendileping saab tehtud. See on kulukas ja valus praeguse piima hinna juures veel selliseid palkasid maksta.“

Sobiva töötajaga jätkamine on Luige jaoks aga kindla peale minek.

Sadala Agro perenaine Liana Anton palkab samuti töötajaid vaid otse. „Me oleme juba neljas aasta kasutanud välistööjõudu ja meil tulevad läbi soovituste. Kuna meil on inimesed, kes on varem käinud ja tahavad meile tulla ja meie tahame nendega koostööd jätkata, miks siis vahendajat kasutada.“

Anton nentis, et vahendajale tuleks esiteks maksta tasu ja jällegi ei tea sa kunagi, kes sulle tööle tuleb ja mida ta teha oskab.

Äripäev kirjutab täna, kuidas renditööjõu vahendajad lubavad töömeest otsivale Raikole lahkesti välismaalast, kes armastab 14tunniseid tööpäevi ja võtab vastu ka ümbrikupalka. Kui samadesse ettevõtetesse helistab hiljem ajakirjanik, kõlavad hoopis teistsugused vastused.