Rohumaa raja sügisel

Lutserni sisaldavad seemnesegud tuleks külvata kevadel või hiljemalt augusti alguses. Need teravilja põllud, mis praeguseks koristatud on ja kuhu on plaan rajada liblikõieliste rohumaa, siis augusti esimene pool on selleks ideaalne aeg.

Kui plaan on kasutada seemnesegu, mis sisaldab kõrrelist ja ristikut, siis on parim aeg sügisel augustikuu, sõltuvalt sademetest. Hilisemate külvide puhul tekib talvitumisrisk, taimed ei suuda talvitumiseks vajalikku lehemassi kasvatada ja varuaineid koguda.

Ainult kõrrelisi sisaldavaid seemnesegusid võib riskivabalt külvata ka septembri esimestel nädalatel.

Koristusjärgselt taliteravilja põllule rohumaad rajades on oluline tegeleda teravilja varisega, sest see võib tärkavat heintaime lämmatada. Probleemide vältimiseks tuleks põld peale viljakoristust koorida või künda. Rohumaad rohumaa järele rajades on oluline vana kamar glüfosaadiga hävitada, põld künda ja väetada.

Ka rohumaade puhul peame kinni pidama taimede toitumise kuldreeglist: saagiga eemaldatud toiteelemendid tuleb mulda tagasi anda. Rajatava rohumaa väetamine sõltub eelviljast ja selle väetamisest.

Sügisesel rohumaade rajamiseelsel väetamisel on olulisteks toitaineteks P (fosfor) ja K (kaalium). Fosfor aitab taimikul välja arendada tugeva juurestiku, mis omakorda paneb aluse tugevale taimikule, andmaks kevadel kõrget rohusaaki. Kaalium sügisel suurendab taimede külmakindlust, tagades parema talvitumise. Fosfori ja kaaliumi koguste vajaduse hindamiseks lähtuge ka mullaproovidest.

Lämmastikuga väetamine sügisel peaks olema minimaalne (max 30 kg N/ha), vältimaks lämmastiku leostumist. Suuremaid N koguseid peaks kasutama juhul kui rohumaa rajatakse vilja või rapsi järgi ning põhk on põldu purustatud. Siis vajavad bakterid täiendavalt lämmastikku põhu (tselluloosi) lagundamiseks.

Heintaimedele (eriti liblikõieliste kultuuride puhul) on väga olulisteks toiteelementideks ka S, Ca, Mg ja B. Väävel parandab lämmastiku omastamist (eriti oluline kevadel), magneesium on üks võtmeelementidest taimede fotosünteesil. Mõlemal toiteelemendil on suur roll saagikuse tõstmisel.

Fosfori ja kaaliumi olulisust ei tohi ära unustada ka hiljem, rohumaade kevadisel pealtväetamisel. Fosfor kiirendab taimede arengut ning suurendab rohumassi juurdekasvu. Eriti oluline on see vanemate rohumaade puhul. Mullas olev fosfor on mulla poolt seotud ning ei ole varakevadel veel taimedele kergesti kättesaadav (madal mullatemperatuur).

Kaaliumit tarbivad rohumaad suurtes kogustes – mõjutab toitainete omastamist taimede poolt, paraneb fotosüntees ja söödaväärtus. Lisaks sügisesele väetamisele, kus kaalium suurendab taimede külmakindlust, suurendab kaalium kevadel/suvel taimede põuakindlust. Lisaks paraneb NK (lämmastik+kaalium) koostoimes lämmastiku omastamine.

Heinaseemne külvamisel on soojusest määravama tähtsusega mullas olev niiskus. Pärast külvi on mulla niiskuse säilitamise eesmärgil soovitatav põld rullida, see tagab paremad idanemistingimused ja ühtlasema tärkamise.

Baltic Agro põllutiim: Helina Märtmann, Kertrud Jaeski ja Annika Jõemaa