Maaeluministeerium püüab seadusega osa kaubandustavasid ebaausaks kuulutada, toidu- ja põllumajandusettevõtted karmimast reguleerimisest imet ei oota.
- Uus seadus peaks kaitsma põllumajandus- ja toidutootjaid. Foto: Raul Mee
Kujutage ette, et olete maiustuste hulgilao omanik ja saadate jaeketile miskipärast kokkulepitust kolm kilo vähem komme. Ei tundu ju suur eksimus? Aga kui jaekett trahvib teid 1200 euroga, on tegu ilmselt kalleima kilohinnaga kommidega, mida te ehk eales müünud olete.
Olgugi et äärmuslik, on see üks päris elust pärinev näide, mis kirjeldab toidukaupade tarnijate ja jaekettide omavahelisi pingelisi suhteid, millest on meedias aastate jooksul üksjagu kirjutatud. Et probleem on päris, näitab nüüd ka asjaolu, et maaeluministeerium tahab toidu- ja põllumajandusettevõtete suhteid jaekettidega karmimalt reguleerima hakata.
Eelnõu toob välja 16 ebaausat kaubandustava, millest üheksa on alati keelatud ning seitse on keelatud juhul, kui asjaosalised pole nii omavahel kirjalikult kokku leppinud. Kas ostja ja müüa vahel kokku lepitud tingimus kuulub ebaausa kaubandustava alla või mitte, hakkab otsustama konkurentsiamet. Taotluse selle kontrollimiseks võib esitada nii ostja kui müüja.
Veel läheb seadusse, et jaeketid peavad tarnijatele kauba eest maksma 30 päeva jooksul. Praeguseks on maksetähtajad veninud asjaosaliste hinnangul juba 60–80 päeva peale.
Muudatustest üheks enim puudutatud pooleks olevad jaeketid on sel teemal äärmiselt kidakeelsed. Äripäev küsis eelnõu kohta kommentaari Prismast, Rimist, Maximast, COOPist ja Selverist. Nii Prisma, COOP kui Rimi teatasid, et kaupmeeste liit alles kujundab oma arvamust, Selverist teatati, et eelnõu sisu kohta on kommentaare jagada liiga vara. Samas kinnitas Selveri juhatuse liige Kristi Lomp, et jaeketi ja tarnijate omavahelised suhted on siiski võrdsed. “Võimutsemisest ei saa siin rääkida,” ütles ta. Loe Selveri juhatuse liikme seisukohta allpool.
Tootjate poolel on jututuju rohkem, kuid päris rõõmuhõiskeid ei kosta sealtki.
Toiduainetööstuse liidu juht Sirje Potisepp tõdes, et seaduseelnõuga on hiljaks jäädud. Ebaausad kaubandusvõtted on tema sõnul levinud kõikjal maailmas, Eestis on need eriti aktiivselt käiku läinud aga viimase viie-seitsme aasta jooksul. Samas nentis Potisepp, et uus seadus annab tootjatele siiski veidigi tugevama pinnase oma õiguste eest seista.
Valio Eesti tegevjuht Maido Solovjov jäi ettevaatlikuks ja märkis, et on ühelt poolt turu reguleerimise vastu, samas on mingil hetkel sekkumine siiski hädavajalik. Probleemi ennast ta ümber ei lükanud: "Ikka on erinevaid nägemusi," kirjeldas Solovjov suhteid jaekettidega.
Suhe jaekettide poole kaldu
Sirje Potisepp tõdes, et praegu kipuvad jaekettide ja tarnijate suhted olema kaldu just esimeste poole, sest pakkumist on palju, aga poodides on letiruum piiratud. Nii saavadki kauplusse tihti need kaubad, mida tarbijad tahavad ja kellega jaekett kõige soodsama diili suudab teha.
Samas rõhutas ta, et seadust ei tohiks siiski vaadata mustvalgelt. Tootjad peavad mõistma, et jaeriiulile saades võtavad nad suure vastutuse oma kaupa ka tarnida, sest kliendid ei taha näha poes vastu vaatamas tühja riiulit.
Mingit imet Potisepa sõnul uuest seadusest oodata ei tasu, sest lõpuks taandub kõik omavahelistele suhetele ja lepingutele. “Selle teema laualetoomine on suur saavutus. Kui palju see päriselt aitab, on raske öelda. Koostöösuhe ja ärikultuur ei kao ju kuhugi. Meil on väga erineva kultuuriga kaubanduskette,” ütles Potisepp.
Põllumajandus-kaubanduskoja toiduvaldkonna juhatuse liige Meeli Lindsaar ütles, et kuigi jaekauplusketid omavad endiselt tootjate üle suuremat mõjuvõimu, on üht-teist hakanud siiski paremaks muutuma.
"Ühest küljest mõjutas seda koroonaviiruse puhang kevadel, kui tarbijateni jõudis teadmine, mis on kohaliku toidutooja tegelik väärtus ning hakati tarbima rohkem Eesti päritolu tooteid,” märkis Lindsaar. “Teisest küljest on ka suured jaekauplejad mõistnud, et ebaausate kauplemistavade seadus tegelikult ka peagi rakendub.”
Aga ka tema leidis sarnaselt Potisepaga, et suuri muutusi oodata ei maksta – eelnõu on ebaausad kauplemistavad liigitanud nii, et kui tegevusi üheselt ja arusaadavalt kokku ei lepita, loetakse need ebaausateks kauplemistavadeks.
"Selline sõnastus jätab muidugi endiselt piisavalt tõlgendusruumi, kas mingid tingimused on tõesti mõlemale poolele ühtmoodi selged. Siiski, kõige olulisemad ja ettevõtja suhtes kõige vaenulikumad ebaausad kauplemistavad on keelatute nimekirjas ning see loob ettevõtjate suhetesse kindlasti rohkem õigusselgust," ütles ta.
Valio juht Maido Solovjov lisas, et tegu on paljuski ka ärikultuuri küsimusega. "Ma tahaks näha siiski ärieetika paranemist," nentis ta.
Leidub ka neid, kes sooviks veel karmimaid keelde. Talupidajate keskliidu juhatuse liige Kerli Ats tõdes, et kõik ebaausad kaubandustavad tuleks Eestis keelustada. Taolisi vaidlusi on tema sõnul Euroopa Liidus peetud aastaid ning kompromissina on jõutud vaid osa ebaausate kaubandustavade keelustamiseni. Atsi hinnangul annavad Euroopa Liidu reeglid liikmesriigile aga võimaluse keelustada kõik ebaausad kaubandustavad. "Leiame, et seda tulekski Eestis teha," ütles ta.
Kellele uus seadus kehtima hakkab?
Maaeluministeeriumi seaduseenõu ei hakka kehtima ühtemoodi kõigile toidutootjatele ja jaekettidele
Uus seadus hakkab reguleerima ostja ja müüja suhteid, kui:
Müüja aastakäive on kuni 2 miljonit eurot ja ostja aastakäive on suurem kui 2 miljonit eurot
Müüja aastakäive on suurem kui 2 miljonit eurot, kuid ei ületa 10 miljonit eurot ja ostja aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot
Müüja aastakäive on suurem kui 10 miljonit eurot, kuid ei ületa 50 miljonit eurot ja ostja aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot
Müüja aastakäive on suurem kui 50 miljonit eurot, kuid ei ületa 150 miljonit eurot ja ostja aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot
Müüja aastakäive on suurem kui 150 miljonit eurot, kuid ei ületa 350 miljonit eurot ja ostja aastakäive on suurem kui 350 miljonit eurot
Seotud lood
Põllumajandusturu ebastabiilne majanduslik olukord nagu muutlikud väetise- ja teraviljahinnad ning kasvavad tootmiskulud on peavaluks igale põllumehele. Keeruline seis sunnib põllumehi rohkem arvutama ja investeeringutest saadavat kasu kaaluma. See olukord määrab otseselt taimekaitsevahendite üle otsustamise. Kuidas säästa, kuid samal ajal saada maksimaalset tulu?