Uus kultuur meie põldudel – paljasteraline kaer

Kaer on Eestis traditsiooniline teravili, mis on populaarne eelkõige maheviljeluses. Meil kasvatatakse enamasti hariliku kaera sorte, mille terad on ümbritsetud sõkaldega. Sõkalde protsent terade kogukaalust ehk sõklasus sõltub sordist ja keskkonnatingimustest ning võib varieeruda vahemikus 20–36%. Kaera terade keskmine sõklasus on 25%. Sõklad kaitsevad teri haiguste ja vigastuste eest, kuid nende toiteväärtus on väike. Sõklad vähendavad kaera mahumassi ning alandavad energiasisaldust. Tänu väiksemale energiasisaldusele on sõkalteralise kaera kasutamisel söödana vaja sama koguse toodangu saamiseks suuremat hulka vilja kui teiste teraviljade puhul. Sõkalde tõttu on hariliku kaera kasutamine lindude ja sigade toiduratsioonides piiratud, paremini sobib ta hobuste, lammaste ja piimalehmade söödaks. Toidukaera terad kooritakse enne toodangu valmistamist, eraldades mehhaaniliselt sõklad teradest.

Peale sõkalteralise kaera on olemas ka paljasteraline kaer, mille sõklad on õhukesed ja eralduvad kombainiga peksmisel teradest. Paljasteraline kaer pärineb Hiinast, kus teda on sajandeid kasutatud nii söödaks kui ka toiduks. Geneetiliselt on sõkal- ja paljasteraline kaer lähedased. Sõkalde kerget eraldumist põhjustab valdavalt vaid üks dominantne geen, millele lisanduvad mõned modifikaatorgeenid. Paljasteralise kaera sordid erinevad sõkalteralistest veel suurema õite (terade) arvu poolest pähikus. Kui sõkalteralistel sortidel on pähikus tavaliselt kaks, vahel ka kolm õit, siis paljasteralistel kaertel on pähikus 4–8, mõnedel vormidel isegi 10–12 õit. Seetõttu on paljasteralisel kaeral sageli suurem väikeste terade osakaal, mis võivad juba kombainiga peksmisel kaduma minna.

Paljasteraline kaer on kõrge toiteväärtusega nii sööda- kui ka toiduviljana, ületades proteiini- ja energiasisalduselt nisu ja otra. See sobib sigade, veiste ja kodulindude söödaratsioonidesse. Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) katsetes on paljasteraliste kaerasortide proteiinisisaldus ulatunud üle 16 ja rasvasisaldus üle 7%. Mõnedel sortidel võivad kirjanduse andmetel olla eeltoodud kvaliteedinäitajad veelgi kõrgemad. Sõkaldeta kaera mahumass on samuti suurem kui sõkalteralisel kaeral.

Vaatamata kõrgele toiteväärtusele kasvatatakse paljasteralist kaera siiani üsna vähe. Paljasteralise kaera laiema leviku peamiseks takistuseks peetakse tema madalamat saagikust võrreldes sõkalteralise kaeraga. Tema saagipotentsiaal on enamasti 20–35% madalam kui sõkalteralistel kaerasortidel. Seetõttu nähakse paljasteralisele kaerale kasutusvõimalusi eelkõige turgudel, mis on valmis maksma tavakaerast kõrgemat hinda, nt ratsahobuste söötmisel, lemmikloomade söödakomponendina, inimtoiduks spetsiifilistel eesmärkidel, sh linnase, kaerajahu valmistamisel.

Peale madalama saagikuse on paljasteralisel kaeral sõkalteralisega võrreldes veel rida puudusi. Ilma sõkaldeta terad on kombainiga peksmisel ja kuivatites kergemini vigastatavad, mistõttu nende idanevus võib olla madalam. ETKI katsetes on paljasteraliste kaerasortide idanevus olnud siiski enamasti üle 90%, jäädes vaid mõne protsendi võrra väiksemaks kui sõkalteralistel sortidel. Katkistes terades võib hakata rasv kergesti lagunema, põhjustades vilja riknemist. Koristatud paljasteralise kaera terad paiknevad tiheda massina, soodustades samuti vilja riknemist. Seetõttu tuleb paljasteraline kaer pärast koristamist kiiresti kuivatada ja sorteerida. Pikemaajaliseks säilitamiseks soovitatakse vili kuivatada 12% niiskuseni. Kuna paljasteralisel kaeral puuduvad tihedalt ümber tera paiknevad kaitsvad sõklad, võivad terad kergemini nakatuda seenhaigustega, sh lendnõega. Paljasteralisuse omadus ei avaldu sajaprotsendiliselt – väike osa teri jääb pärast kombainiga peksmist sõkaldega kaetuks. Ühe paljasteralise sordi puudusena on märgitud veel koristamisel ja töötlemisel teri katvatest karvakestest tekkivat peent tolmu, mis võib ärritada nahka ja hingamisteid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et paljasteraline kaer on kõrge väärtusega sööda- ja toiduvili, mille laiemat kasutamist piiravad eelkõige sõkalteralise kaeraga võrreldes suuremad tootmiskulud. Paljasteralisel kaeral on potentsiaal eelkõige spetsiifilise otstarbega toidu- ja söödaviljana, mille puhul ollakse valmis maksma kõrgemat hinda.

Ilmar Tamm, Eesti Taimekasvatuse Instituut