Ants-Hannes Viira: Kas toidu tootjad subsideerivad tarbijaid?

Lihtsustatult öeldes on kaupmeeste sõnum tarbijale: tule osta meilt, sest meil on odav toit. Praegune kampaania ei ole Eestis kaugeltki esimene ja kardetavasti ka mitte viimane kord, mil tekib taoline konflikt toidu tootjate ja kaupmeeste vahel. Ka argumendid, mida mõlemad pooled oma seisukohtade kaitseks esitavad, on mitmendat korda taaskasutuses.

Ühelt poolt näeme jälle põhjendusi, kuidas kaupmehed peavad teravat võitlust oma turuosa pärast. Et Eesti tarbijad on hinnatundlikud. Odav piim aitab meelitada kliendid kauplusesse. Teisalt toidutööstuste ja veelgi enam põllumajandustootjate argumendid, kelle jaoks tähendavad odavad hinnad, et oma toodangut tuleb müüa paremal juhul kasumita. Paljudel juhtudel koguni kahjumiga. Teisisõnu: toidu tootjad subsideerivad tarbijaid.

Kas selline olukord ikka on tarbija kindel soov ja tahtmine? Sellele küsimusele ei ole võimalik vastata, kuna Eestis ei ole märkimisväärseid tarbijate esindusorganisatsioone. Kui 1990. aastate alguse majanduslikus kitsikuses oli ka riigil huvi, et toit oleks kõigile elanikele kättesaadav, mistõttu siseturul hindu tõstvaid kaitsetolle ei rakendatud, siis täna pole odav toit riigi jaoks akuutne probleem.

Statistika näitab, et 2019. aastal moodustasid Eestis ühe leibkonnaliikme keskmised kulud toidule 1142,80 eurot ja toit moodustas 19,5% leibkonnaliikme kogukuludest. Seega on toidule tehtavate kulutuste osakaal keskmise leibkonna eelarves märkimisväärne. Eraldi võetuna on toit suurim kulugrupp. Sellele järgnes eluase 15,6% ja transport 14,7%ga. Joogipiimale kulus 2019. aastal ühe leibkonnaliikme kohta keskmiselt 29,2 eurot (0,5% leibkonnaliikme kogukuludest) ehk 2,43 eurot ühes kuus.

2019. aastal toodeti Eestis 105,9 tuhat tonni joogipiima ja selle tootmiseks kulus 79,8 tuhat tonni piimatootjatelt varutud toorpiimast. Seega 10,5% Eesti piimatootjatelt varutud toorpiimast kasutati Eestis joogipiima tootmiseks. Kui lisada siia toorpiima eksport Lätti ja Leetu, siis Eesti piimatööstustes töödeldud toorpiimast kulus joogipiima valmistamiseks 13,8%.

Kui nüüd kõrvutame omavahel kaht suhtarvu – joogipiim moodustas 0,5% leibkonnaliikme kuludest; joogipiima tootmiseks kasutati 13,8% Eesti piimatööstustes töödeldud toorpiimast – siis on ilmne, et isegi kui pakkuda Eesti tarbijale joogipiima tasuta, on selle mõju tema isiklikule eelarvele tühine. Samas mõju piimatööstuste ja piimatootjate sissetulekule on märkimisväärne. Seega on täiesti mõistatav, miks tunnetavad piimatootjad odavate hindade probleemi nii selgesti ja sellest ka valulikult märku annavad. Kuna tegemist on tarbija isiklike kulutuste seisukohast marginaalse tootega, siis tõenäoliselt toidutootjate mure tarbijaid väga ei kõneta.

Oleme jõudnud ühiskonnana sellisesse arengujärku, kus tarbija arusaam toidu tootmise etappidest ja isiklik kokkupuude toidu tootmisega tegelevate inimeste ja ettevõtjatega on üha harvem ja kaudsem. Samas on alanud suur rohepööre, kus meil kõigil on igapäevaselt võimalik nii meedia kui sotsiaalmeedia vahendusel kaasa elada murele looduskeskkonna, elukeskkonna, loomade heaolu ja rahva tervise pärast. Need ongi olulised teemad, mida ei saa keegi ignoreerida.

Kuid ükskõik kui aktiivsed meedia ja sotsiaalmeedia tarbijad ja sisuloojad me poleks, toidu tootmisest rääkides tuleb lahendused nendele muredele ja probleemidele leida peamiselt põllumajandustootjatel ja toidutööstuste ettevõtetel.

Nõuete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks on vaja teha investeeringuid, piirata osade hinnalt soodsamate kuid suurema negatiivse keskkonnamõjuga materjalide kasutamist tootmises ja asendada need keskkonna seisukohast sõbralikema, kuid sageli kallimate lahendustega. Palju on tahta, et Euroopa Liit või Eesti riik suudaks need täiendavad kulud toidutootjate eest kinni maksta. Suurem osa sellest rahast peab tulema siiski tarbijatelt ja see raha jõuab toidutootjateni suuresti just läbi kaubanduskettide.

Nagu eespool märgitud, moodustavad kulutused toidule viiendiku keskmise leibkonnaliikme kulutustest. See ei ole väike osakaal. Kuid toidu puhul üksnes selle odavusele rõhudes teeme karuteene ühelt poolt toidu tootmisega tegelevatele ettevõtetele ja nende töötajatele, teisalt ka rohepöördele.

Odav toit tähendab paraku seda, et selle tootmises tuleb teha mööndusi, mis võivad aastate jooksul kumuleeruda negatiivsete keskkonnamõjudena. Just see ongi paljudes riikides ja osaliselt ka Eestis juhtunud ning just seda olukorda püütakse rohepöördega parandada.

Seega on laiemaid ühiskondlikke ja keskkonnaalaseid huve silmas pidades kaupmeestel oluline vastutus selle eest, et tarneahelad, mis kaupu toodavad, saaksid anda oma õiglase osa rohepöörde õnnestumisse. 35-sendine piimapakk koos Eesti lipu värvides südamega võib signaliseerida küll armastust Eesti klientide vastu, kuid mitte Eesti toidutootjate ning loodus- ja elukeskkonna vastu.

Ka toidutootjatel ja nende organisatsioonidel, riigil ja teadlastel on siin oluline roll, et arusaadavalt selgitada, millised on toidu tootmisega kaasnevad sotsiaalsed- ja keskkonnamõjud ning leida lahendusi positiivse mõju suurendamiseks.

Ants-Hannes Viira, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor