Vinni vallas Injus tegutsev mesinikepere Valtinid on visa – sama visa kui olid nõukogude mesilased, kes 1996. aasta kuumal suvel kolhoosi mahajäetud mesilast nende taluhoovi kolisid. Õigupoolest võib öelda, et mesilindude algatusel tänaseks 30 aastat tegutsenud ettevõte pihta hakkaski.
- Vasakult: Igor, Toomas, Maire ja Martin Valtin. Foto: Rahel Lepp
Soodsaid asjaolusid oli teisigi. Samal ajal lõpetas perekond Injus külapoe pidamise, sest võimust hakkasid võtma suured poeketid. Ema Maire ja isa Igor hakkasid uut võimalust otsima ning aeda kolinud mesilassülemid selle nende jaoks lõidki. Mesilindude võõrustamiseks oli aga vaja tarusid ning seal tuli appi teine juhus.
„Tänane suurpõllumees Indrek Klammer oli parajasti samuti oma ettevõttega alustamas ning ühel maatükil, mis ta endale soetas, asus veel üks mahajäetud kolhoosimesila,“ meenutas perepoeg Martin (39) – tollal laps, tänane ettevõtte omanik. „Klammerilt tõime külapealt laenatud GAZ-53ga ära 70 lamavtaru,“ sõnas mees. Tarud olid küll ajahambast puretud ning tööd nende parandamisel jagus terveks suveks vanematele ning Martinile. Tarud tehti korda, mesilaspered majutati ära ja ema Maire hakkas näpuga raamatust rida ajama ning kogenumaid mesinikke tüütama, mida nüüd edasi teha, et ka mett – ja leiba lauale – saaks. Vundament perefirmale saigi laotud. Esimese aasta lõpuks oli perel 30 taru mesilasi, juba teisel aastal hakati mesilasi paljundama ja 1997. aasta sügisel saadeti talvituma juba 80 taru.
Seotud lood
Põllumajandusturu ebastabiilne majanduslik olukord nagu muutlikud väetise- ja teraviljahinnad ning kasvavad tootmiskulud on peavaluks igale põllumehele. Keeruline seis sunnib põllumehi rohkem arvutama ja investeeringutest saadavat kasu kaaluma. See olukord määrab otseselt taimekaitsevahendite üle otsustamise. Kuidas säästa, kuid samal ajal saada maksimaalset tulu?