Põllumajanduse heitkogus suurenes eelmisel aastal pea 2%

Aineringete katkemine meie praeguse põlluharimise juures on üheks põhjuseks, miks peame rääkima rohepöördest. Inimtegevuse tagajärjel on mullaviljakus praeguseks hävinud ligikaudu pooltel põllumajanduseks sobivatel aladel, kirjutab Tallinna Ülikooli ökoloogia vanemteadur ja jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur Äripäeva maakonnaveebis Lääne-Virumaa Uudised.

Maailmas, kus on konkurents toidu kasvatamiseks sobivate alade, veevarude või elamisväärse keskkonna pärast, ei ole väikeriigil ja rahval lihtne. Kuid just sellise maailma poole liigume me kiiresti, ütleb kliimaministri uus nõunik, bioloog ja Tartu Ülikooli taastava ökoloogia professor Aveliina Helm.

Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased asuvad välja selgitama turbasektori tegevusest tulevate kasvuhoonegaaside heite tegelikku suurust. Ligi 300 000 eurot maksva teadustöö eesmärk on uurida, kui palju Euroopa Liidu lihtsustatud arvutusmetoodika turbasektori kasvuhoonegaaside heiteid üle hindab.

Kuna loomakasvatuse keskkonnasõbralikkus ja süsiniku jalajälg sõltub suures pildis sellest, kui palju kasutatakse protsessis transporti ehk kus toodetakse loomadele sööta ja kus tarbitakse liha, siis on Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi dotsent Allan Kaasiku hinnangul Eesti loomakasvatuse süsiniku jalajälg väike.

Tööjõupuudus põllumajandussektoris ja pidev vajaduste muutumine süvendab lõhet põllumehe ning tarbija vahel, mille tagajärjeks on usaldamatus ja teineteise mittemõistmine. Seetõttu on põllumajandussektoris üha olulisem pöörata teadlikumalt tähelepanu erinevatele aspektidele.