Sel nädalal Berliinis toimunud Rahuleiva konverentsil arutati, kuidas tagada maailmas toidutoomine nii rahu- kui ka kriisioludes. Minister Piret Hartman kohtus ka Saksa kolleegiga.
- Sel nädalal Berliinis toimunud Rahuleiva konverentsil arutati, kuidas tagada maailmas toidutoomine nii rahu- kui ka kriisioludes.
Rahuleiva vestlusringis osalesid põllumajandusministrid ja -eksperdid. Omavahel jagati kogemusi ja räägiti võimalustest, kuidas noori põllumajandusse tuua ja seal ka hoida. Lisaks oli arutluse all küsimus, kas ja millal oleks võimalik Rahuleiva konverentsi pidada Ukrainas.
„Noored tahavad tegeleda põllumajanduse, mitte dokumentide haldamisega,” arvas Hartman, lisades, et bürokraatia põllumajanduses oli ka mitme naabermaa ministri silmis murekoht.
TASUB TEADA
Rahuleib on Saksa mittetulundusühingu 2012. aastal algatatud kodanikualgatuse projekt, mille patrooniks on Saksamaa põllumajandusminister. Projekti on kaasatud kõik kunagise Berliini müüri tagused riigid, kes nüüd on Euroopa Liidu liikmed. Projekti eesmärk on rõhutada rahu ja leiva omavahelist seost – pole rahu ilma leivata, pole leiba ilma rahuta.
Minister kohtus Berliinis ka Saksamaa toidu-ja põllumajandusministri Cem Özdemiriga. Saksa ministriga kohtudes rõhutati üle koostööd uue ELi finantsperioodi ettevalmistamise raames.
“Minister Özdemir rääkis, et Saksamaal on maapiirkondades praegusel ajal palju pettumust ja väärtusetuse tunnet. Ta ise peab väga oluliseks ka kliimamuutustega seotud küsimusi. Pikalt arutasime ka Ukraina ja Moldova võimalusi Euroopa Liiduga ühinemiseks. Saksa minister oli ühes teiste konverentsil osalejatega liidu laienemise suhtes väga toetaval seisukohal,“ rääkis Hartman.
Ürituse lõpus peeti Berliini müüri mälestusmärgi juures oikumeeniline jumalateenistus, kus traditsiooniliselt lõigati lahti leib, mille seemned olid kasvatatud erinevates riikides rahuleiva projekti raames. Leib anti edasi Ungarisse, kes on järgmisel aastal konverentsi korraldaja.
Seotud lood
Põllumajandusturu ebastabiilne majanduslik olukord nagu muutlikud väetise- ja teraviljahinnad ning kasvavad tootmiskulud on peavaluks igale põllumehele. Keeruline seis sunnib põllumehi rohkem arvutama ja investeeringutest saadavat kasu kaaluma. See olukord määrab otseselt taimekaitsevahendite üle otsustamise. Kuidas säästa, kuid samal ajal saada maksimaalset tulu?