Kartulimardikas on oluline kartulikahjur

Nad on toitumiseks võimelised lendama mitmeid kilomeetreid. Levikule ning sisserändele aitavad kaasa äikesega tekkivad õhuvoolud ning kagust ja lõunast puhuvad soojad tuuled. Tähendatud on ka sisserännet Lätist ning kaugemaltki.

Kord juba hõivanud põldudelt on neist raske lahti saada, sest talvitunud mardikad esmalt toituvad ja seejärel munevad 5–6 päeva jooksul, olenevalt temperatuurist. Mullas talvitunud ja kevadel taimi asustanud mardikate eluiga on 1–2 kuud. Põllul esinevad nad tavaliselt lokaalselt.

Kahjustusi tekitavad nii mardikas kui ka tõuk, toitudes maavitsaliste taimede (kartul, tomat, paprika, baklažaan jne) lehtedest. Tõugud toituvad esialgu koorumiskohas, närivad lehe alumisele küljele väikeseid auke jättes lehepealse epidermise alles, tekitades nn akensööma. Hiljem rändavad tõugud kogu taimele laiali süües nii lehti kui varsi. Kahjurid eelistavad nooremaid ja nõrgemaid taimi, massilisel levikul võivad kartuli taimed hävida täielikult. Kahjustuse tagajärjel väheneb mugula saak, kuna kartuli normaalne kasv on häiritud.  Saagikadu võib olla 5–20%.

Kartulimardika tõrjumise teeb keerukaks nende pikk diapaus, kuna mitte kõik mardikad ei tule järgmisel kevadel mullast välja sööma ning järglasi andma. Eelkõige aitab õigeaegne mullaharimine (kobestamine, muldamine, rohimine) hävitada mardikaid, tõuke ja nukke. Oluline on sügisel taimejäänuste hävitamine. Igal aastal peaks uue põllu rajama eelmisest eemale, vähemalt 0.5 km, kuna alguses levivad mardikad mullast tulles mööda maad kõndides, on viljavaheldus, samuti põlluga piirnevad kraavid olulise tähtsusega esmasele kahjustusele.

On märgitud, et 45° või suurema kaldega kraavid võivad kinni püüda vähemalt 50% mardikatest. On tähendatud ka, et võimalusel võib kahjur eelistada ühte sorti teisele. Ka tasakaalustatud väetamine suurendab taimede vastupanuvõimet. Kasvatades varasemaid sorte, valmib kartul varem ja pääseb kahjuri teise põlvkonna kahjustusest.

Tõhus on kevadel umbrohtude hävitamine enne mardikate väljumist mullast, kõrvaldades toiduallikad. Keemilist tõrjet soovitatakse, kui 2–5% taimedest on kahjustatud. Keemiline tõrje on tõhusam tõukude ja noormardikate ilmumisel. Kuna paljudes Euroopa riikides on kartulimardikas mitmetele insektitsiidide suhtes resistentne, siis tuleks rakendada alternatiivseid tõrjevõtteid. Üheks võimaluseks on mardikate tõrjumine, muutes kartuli taimed kahjuritele vastumeelseks. Kartuli pritsimine botaanilise insektitsiidi Neem- Azal T/S´iga, mida on lubatud kasutada ka maheviljeluses, muudab kartuli maitse ebameeldivaks ning mardikad ei jää sinna pikemaks ajaks toituma. Väiksemaid põlde võib kahjuri peletamiseks kasta tugeva repellentse toimega taimede nagu soolikarohi, salvei, till, naistenõges või basiiliku leotisega.

Eestis on Põllumajandusameti taimekaitsevahendite registris (www.pma.agri.ee) kartulimardika tõrjeks kartulil registreeritud 14 erinevat preparaati, millest kontaktse toimega on nt. Fastac 50, Kestac 50, Decis Mega jt. ning süsteemse toimega nt. Actara 25 WG, Proteus OD jt. Toimeaine klassifikatsiooni põhjal on Eestis esindatud vaid kaks erinevat toimeaineklassi - püretroidid ning vähesel määral neonikotinoidid. IRAC (Insecticide Resistance Action Committee. http://www.irac-online.org/) andmetel on kartulimardikas resistentne ka karbamiidide ja organofosfaatide rühma kuuluvate toimeainete suhtes. Vältimaks resitentsuse teket, peaks kasutama hooaja vältel  erinevasse toimeaineklassi kuuluvaid preparaate.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eesti Taimekasvatuse Instituudi kodulehel (www.etki.ee) saab teatada kartulimardika käesoleva aasta leidudest, esimene teade tuli Tartumaalt Unikülast 4. juunil. Pärnumaal Kilingi-Nõmme kandis täheldati kartulimardikaid massiliselt juba 10. juunil, jaanipäeval olid leiud Vändra ümbruses ning ka Põlvamaalt Pindikülast. Seetõttu võiks ka ümbruskonnas olevad põllumehed jälgida oma põllu olukorda. Edaspidi jätkame samalaadsete monitooringutega ning loodame, et saame nii olla põllumeestele veel rohkem kasulikud. Kaarti saab näha SIIT.

 

.

 

Autor: Pille Sooväli, Liina Loorits