Piimatootmise võimalikkusest Eestis 

Põllumajanduse majandusarvestuse andmetel on loomakasvatus Eesti põllumajandustoodangus erinevalt muust Euroopast suurema osatähtsusega kui taimekasvatus. Loomakasvatustoodangu väärtusest omakorda üle poole annab piimatoodang. Seega kui arvestada põllumajanduse majandusharu kogutoodangu hulka ka teenused ja põllumajanduslikust tegevusest eraldamatud mittepõllumajanduslikud kõrvaltegevusalad, siis umbes veerandi toodangust annab just piima tootmine. Arvestades 2014. aastal piimatootmises alanud ja seejärel aina süvenenud kriisi, on asjakohane tuua veel kord esile teema kohta olemasolev statistika, mis on Statistikaametilt tellitud kas Euroopa Liidu institutsioonide vahendusel või mille on tellinud otseselt Eesti riik.

Esitatu sisaldab nii otse PRIA-lt, piima kokkuostjatelt ning töötlejatelt kui ka põllumajandustootjatelt kogutud infot. Käsitletavad teemad on järgmised:

Millised on meie praegused piimatootjad, kes on tegevust jätkanud pärast seitsmekordset piimalehmapidajate arvu vähenemist viimasel viieteistkümnel aastal?Kui palju on Eestis 2015. aastal piimalehmi ja kas nende arv on lähema ja kaugema minevikuga võrreldes suur või väike?Kui palju piima Eestis toodetakse ja kui palju annavad keskmiselt piima praegused piimalehmad, kes toodangunäitajate poolest mahuvad Euroopa esikolmikusse?Mis toodetud piimast edasi saab?Kui palju on piima kokkuostjaid ja kui paljud neist on vaid vahendajad, mitte piima töötlejad?Hinnad ja nende muutus meil ja mujal.Eksport kui Eesti piimatootmise võimalus tootmistaseme säilitamiseks.

Võimaluse korral on materjali esitades kasutatud võrdlust Euroopa Liidu (EL) teiste riikidega, sest EL-i ühise põllumajanduspoliitika tarbeks tellitud statistika on kõikides riikides ühtsete põhimõtete järgi koostatud, seega otseselt võrreldav.

Piimatootjad ja piimalehmad

Piimatootjate arv selgub põllumajanduse struktuuriuuringust, mida korraldatakse kord iga kolmenelja aasta järel ja mis toimus viimati 2013. aastal. Siis oli Eestis 2500 piimalehmapidajat. 2001. aastal oli neid veel 17 500, mis näitab, et kõnealusel perioodil vähenes piimalehmapidajate arv seitse korda. Seega on Eesti piimatootmine, nagu kogu ülejäänud põllumajanduski, teinud läbi olulise struktuurimuutuse, mille käigus on tootmine koondunud aina suurematesse ettevõtetesse ja alles on jäänud vaid kõige tugevamad. Piimalehmi pidavate majapidamiste ja piimalehmade arv on vähenenud kõigis suurusrühmades, kus on alla 300 piimalehma. Kujunenud on struktuur, kus juba 80% piimalehmadest peetakse vaid 198-s vähemalt 100 piimalehmaga majapidamises (8% piimakarjaga majapidamistest). 60% piimalehmadest peetakse vähemalt 300-pealistes karjades. Euroopa Liidus on piimakarja kontsentreeritus oluliselt väiksem, seal on vähemalt 100 piimalehmaga majapidamiste osatähtsus umbes 3% ja neis peetakse 36% piimalehmadest. Kuna vähemalt 100-pealisi karju on vähe, siis vähemalt 300-pealiste kohta Euroopa statistikast andmeid ei leia. Suurem kui Eestis on suurte karjade osatähtsus vaid Tšehhis, Taanis ja Slovakkias.

Peaaegu 60% kõigist piimatootjaist on spetsialiseerunud enamasti piima tootmisele ehk nende põllumajandustoodangust tuleb vähemalt 2/3 piimatootmisest. Sellistes majapidamistes peetakse enamus ehk koguni 88% meie piimalehmadest. Kui spetsialiseerunud ja eriti suured majapidamised on traditsiooniliselt efektiivsemad ja neil on ka suurem turujõud, siis kriisiolukorras puudub niisugustel majapidamistel oluline manööverdamisruum, mis võimaldaks panustada muudesse tegevustesse, juhul kui piimatootmine parajasti kõigest hoolimata tulutuks osutub.

Piimatootmisele spetsialiseerunud majapidamistes töötas 2013. aastal Eestis 9700 inimest, kes tegid kokku 7100 inimaastat põllumajandustööd. Eestis oli 2014. aasta lõpu seisuga 95 600 piimalehma ehk umbes 0,4% EL-i 23,6 miljonist piimalehmast. Kuna PRIA-s registreeritakse kõik veised ja nendega toimuvad sündmused seitsme päeva jooksul, saab Statistikaamet piimalehmade arvu otse PRIA põllumajandusloomade registrist. Kümme aastat varem ehk 2004. aastal oli Eestis veel 116 500 piimalehma, seega on nende arv vähenenud peaaegu viiendiku võrra. Väga kaugele ajalukku vaadates selgub, et lehmi on alates 1939. aastast pidevalt vähemaks jäänud. Tol ajal oli Eestis 472 000 lehma ja riik oli tuntud oma võiekspordi poolest. Praeguse kriisi mõju näitab aga see, et 2015. aasta teises kvartalis oli piimalehmi juba 4700 vähem kui aasta tagasi samal ajal, s.t, et väärtuslikku piimakarja juba lõpetatakse. Söödabaasi arvestades on Eestil samal ajal hoopis suur potentsiaal loomakasvatust, sh piimakarjakasvatust, suurendada. Eesti põllumajandusmaa loomkoormus ehk loomühikuteb arv hektari kohta oli 2013. aastal üks EL-i väiksemaid (0,32) ja üle kahe korra väiksem kui EL-i keskmine (0,75). Üheksa riigi loomkoormus oli kõrgem kui 1 LÜ/ha, kõrgeim oli see Hollandis – 3,57. EL-i suurima piimatootja Saksamaa (21% EL-i piimatoodangust) loomkoormus oli 1,10.

Piimatoodang

Kui piimalehmade (samuti piimalehmapidajate) arv on pikka aega vähenenud, siis kuni 2014. aastani piimatoodang hoopis kasvas. Piimatoodangu suurus ei sõltu ainult piimalehmade arvust, vaid olulisel määral ka lehma kohta saadavast toodangust. 2014. aastal jõudis Eestis toodetava piima koguhulk pärast enam kui kahtkümmet aastat taas 800 000 tonnini.

Siiski on toodetud piima kogus alates 2014. aasta IV kvartalist hakanud vähenema. Kui 2014. aasta viimases kvartalis kahanes piimatoodang aastatagusega võrreldes 1%, siis 2015. aasta I ja II kvartalis aastases võrdluses juba üle 5%. Andmeid aastase piimatoodangu kohta kogub Statistikaamet piimatootjatelt, samas kui kvartali piimatoodangut hinnatakse PRIA andmete põhjal piimalehmade kohta ja jõudluskontrolli andmete alusel.

Piimatoodang lehma kohta sõltub veidi arvutamise metoodikast, kuid on mistahes viisil arvutades Eestis väga suur. Aastalehmade ehk söötmispäevade järgi on Eesti piimatoodang juba veidi üle 8000 kg lehma kohta ja see näitaja on viimase kümnendi jooksul kindlalt ja kiiresti kasvanud. Teiste EL-i riikidega võrdlemiseks saab kasutada Eurostati andmebaasis olevat andmestikku, kus riikide aastane piimatoodang jagatakse piimalehmade arvuga aasta lõpus.

Eesti piimatoodang lehma kohta oli 2014. aastal EL-is suuruselt kolmandal kohal ja Eestit edestasid vaid Põhjamaad Rootsi ja Taani. Seepärast on asjakohane põllumajandustootjate mure, et kriisi tõttu on praegu ohus Euroopa üks parimatest piimakarjadest. Kui Eesti piimatoodang moodustab vaid 0,5% EL-i kogutoodangust, siis piimatoodanguga elaniku kohta oleme Euroopa tipus. 2014. aastal toodeti Eestis 612 kg piima elaniku kohta, mis on kaks korda enam kui EL-is keskmiselt ja selle näitaja poolest oleme Euroopas neljandal kohal Iirimaa, Taani ja Hollandi järel. Seega ei saa Eestis loota ainult sisetarbimisele ja piima tootmine saab sellises mahus jätkuda vaid ekspordi toel.

Piima kasutamine, isevarustatus ja tarbimine

2014. aastal toodeti Eestis kokku 805 000 tonni lehmapiima. Peale selle toodetakse Eestis väga vähesel määral (2014. aastal 400 tonni) ka kitsepiima, mis mõnedes riikides võib olla üsna märkimisväärse tähtsusega, kuid mitte Eestis.

Järgnevalt on antud ülevaade lehmapiimatoodangu kasutamisest 2014. aasta näitel. 91% kogu toodetud piimast (730 000 tonni) müüvad piimatootjad kas siis otse või vahendaja(te) kaudu töötlejatele ja eksportijatele. Umbes 5% piimatoodangust (37 200 tonni) kasutatakse loomasöödaks ja 4% (32 000 tonni) toorpiimana joogipiimaks (sh nii piima tootvates majapidamistes endis kui ka müües otse teistele tarbijatele). Väga väike kogus piima töödeldakse majapidamistes kohapeal juustuks.

730 000 tonnile kokkuostetud piimale lisandub väike kogus importpiima ja -koort (piima ekvivalendiksa arvutatuna alla 1% kokkuostetud piimast). 228 000 tonni toorpiima ja koort (piima ekvivalendina) eksporditakse suurpakendites teistesse riikidesse ja ülejäänust tehakse Eestis mitmesuguseid piimatooteid. Kokku toodeti 2014. aastal Eestis 90 700 tonni joogipiima, 26 700 tonni koort, 37 300 tonni hapendatud piimatooteid, 40 500 tonni juustu ja kohupiima (värske juust), 4500 tonni võid ja muid piimarasvatooteid, 5500 tonni lõssipulbrit ja veel teisi vähemolulisi piimatooteid. Statistikaamet arvutab põllumajandussaaduste Eestis tarbitud koguseid, kasutades toodangu, ekspordi-impordi ja varude andmeid. Toodangu ja tarbimise suhtena saab leida ka põllumajandussaadustega isevarustatuse taseme. Vaatamata sellele, et üle 30% kokkuostetud piimast eksporditakse kas toor- või kontsentreeritud piimana, on Eestis piimatoodetega isevarustatuse tase väga kõrge ja toodang ületab tarbimist kõigis põhilistes tooterühmades. Värske piima toodetega isevarustatus on 107%, võiga 161% ja juustuga (sh toorjuust ehk kohupiim) 143%. Muidugi impordib kaubandus sortimendi laiendamiseks nii võid kui ka juustu, kuid või eksport ületab impordi 2,6 korda ja juustu eksport impordi üle kolme korra. Isevarustatuse arvutamiseks kasutatud tarbitud piimatoodete koguse võib jagada inimeste arvuga ja leida ka aastase keskmise tarbimise elaniku kohta. 2014. aastal tarbis Eesti inimene keskmiselt 133 kg värske piima tooteid, sh 117 kg piima ja petipiima ehk veidi rohkem kui poolteist klaasi piima päevas. Töödeldud toodetest tarbitakse keskmiselt 2,1 kg võid ja 21,2 kg juustu ning kohupiima elaniku kohta aastas.

Piimatöötlejad ja kokkuostjad ning hinnad

Kuigi piimakvoodid Euroopa Liidus enam ei kehti, on PRIA jätkanud piima kokkuostuandmete kogumist kokkuostjatelt. Selle nimekirja järgi oli Eestis 2014. aastal 34 piima kokku ostnud üksust. Paljud neist koguvad piima siiski väga väikestes kogustes ja ei töötle seda ise, vaid müüvad edasi. Statistikaameti andmetel oli 2014. aastal Eestis 13 piimatöötlemisettevõtet, kes ostavad otse tootjatelt kokku 49% toorpiimast ja ülejäänu saavad vahendajate kaudu. Suuremas mahus piima kokkuostvaid töötlejaid on vähe. Piima kokkuostuhind on alates 2014. aasta II kvartalist tugevas languses. Kõige suurem ja kiirem oli langus 2014. aasta märtsist septembrini, mil piim odavnes 403 eurost 251 euroni tonni eest ehk perioodi alguse hinnatasemest jäi alles vaid 62%. Järgnenud aasta jooksul on piima hind langenud aeglasemalt, jõudes 2015. aasta septembris 226 euroni tonni eest, mis on piimatootjate hinnangul talumatult madal.

EL-i riikide viimased piimahinna andmed on kättesaadavad 2015. aasta II kvartali kohta. Neist nähtub, et viimase aasta jooksul on piima kokkuostuhind kogu Euroopas langenud, kuid riigiti väga erinevas ulatuses. Kui Kreekas on piima hind langenud vaid 1%, siis Eestis on aastatagusest hinnast järgi jäänud vaid 67% (suurim hinnalangus Euroopas!). Hind on suhteliselt palju odavnenud veel Lätis ja Belgias (vastavalt 70% ja 72%-ni aastatagusest hinnast). Eesti hinnalangus on Euroopa suurim ka juhul, kui võrrelda 2015. aasta I kvartalit aastatagusega. Kuigi mõnes riigis võib hind mõnes kvartalis eelmise kvartaliga võrreldes olla ka tõusnud, on hinnalangus siiski selge trend kogu Euroopas. Ka Eestis kõiguvad hinnad veidi kuude kaupa, kuid need kõikumised viitavad meie oludes andmete täpsustamisele, mis põllumajandustootjate info kohaselt on seotud ka ostu-müügihinna tagantjärgi korrigeerimisega statistilise keskmise alusel.

Kokkuostuhinna muutuse kõrval on väga oluline ka absoluutne hind. Seda EL-i riikides kvartalite kaupa ei avaldata ja ka aastati ei ole need hinnad kõikide riikide kohta kättesaadavad. Riikide kohta, kelle puhul on avaldatud piima absoluuthind ja kvartali hinnaindeks, on nende kahe näitaja põhjal siinkohal arvutatud ka hinnanguline kvartali piimahind. Eesti kokkuostuhind on arvutatud II kvartalis kokkuostetud piima maksumuse ja koguse jagatisena. Andmetest on näha, et piima kokkuostuhind erines 2015. aasta II kvartalis Euroopa riikide ulatuses kuni kaks korda. Kõige kõrgem oli piima kokkuostuhind väikeriigis Maltal – 443 eurot tonn –, kuid üle 400 euro tonni eest maksid kokkuostjad ka Kreekas ja Itaalias. Samas peab ütlema, et neis riikides oli ka hinnalangus aastases võrdluses suhteliselt väike. 2015. aasta II kvartalis olid EL-i madalaimad piima kokkuostuhinnad Leedus, Eestis ja Rumeenias (vastavalt 217, 242 ja 266 eurot tonni eest). Kui Eestis ja Leedus oli suur aastane hinnalangus, siis väiketootjatega Rumeenias on piima hind kogu aeg madal olnud. Läti kohta andmed kahjuks puuduvad. Euroopa suurriikides Prantsusmaal ja Saksamaal, kus põllumajandustootjad aktiivselt oma õiguste eest võitlevad, oli 2015. aasta II kvartalis kokkuostuhind 311 ja 303 eurot tonni eest. Eestis oli selline hinnatase 2014. aasta suvel, mil kriisi mõju veel eriti ei tunnetatud. Praeguste hinnaliidritega võrreldavaid hindu ei olnud Eestis ka 2014. aasta veebruaris-märtsis, kui piima hind oli kõrgeim. Seega on piima hind kõige rohkem langenud Eestis ja ka absoluutne hind on siin peaaegu kõige madalam EL-is.

Piima ja piimatoodete eksport

Kuna Eesti toodab piima ja piimatooteid üle siseturu vajaduse, saab olemasolevat tootmistaset säilitada vaid ekspordi toel. Seoses Venemaa 2014. aastast kehtestatud sanktsioonidega on välisnõudlus tugevasti vähenenud ja seega tuleb piimatootmise jätkamiseks leppida odavama hinnaga ka välisturgudel. Eesti ekspordib üle 30% kokkuostetud piimast toorpiimana (arvestatud piima ekvivalendina), mis näitab, et ekspordime oma piima suures osas toorainena, jättes väärindamise ja sellest saadava tulu teistele turuosalistele. Juba 2014. aasta jaanuarist kehtestas Venemaa osale Eesti piimatööstustele sisseveokeelu, märtsis ja juulis taastati üksikute ettevõtete ekspordiõigused, kuid augustist alates kehtestas Venemaa sanktsioonid juba kogu Euroopa Liidu toidukaupadele. Kuni sanktsioonid puudutasid vaid Eestit, toorpiima eksport Eestist ei vähenenud, vaid isegi suurenes. Sanktsioonidele vaatamata ei ole toorpiima eksport Eestist oluliselt vähenenud, erinevuseks on vaid see, et alates 2014. aasta juulist on suur osa toorpiima eksporditud kontsentreerituna – see hoiab transpordikulu poole võrra kokku (kogus läheb poole väiksemaks). Ainult toorpiima ekspordikogust vaadates on küll näha vähenemist, kuid kui teisendada kontsentreeritud piim toorpiima ekvivalendile, siis väljaveo kahanemist ei paista.

Valmistooteid vaadates on näha, et või väljaveo kogus on viimase pooleteise aasta jooksul olnud heitlik. Kui siiski võrrelda 2015. ja 2014. aasta esimese poole kogust, on näha, et või eksport on kahanenud 55%-ni aastatagusest (16 600 tonnist 9100 tonnini). Juustu ja kohupiima eksport on stabiilsem ja kui võrrelda samu perioode, siis on nende toodete ekspordikogus aastatagusega võrreldes 104% (kasvanud 77 900 tonnist 81 400 tonnini). Toorpiima väljaveokoguse säilitamiseks on tulnud lõivu maksta ekspordihinnas. Kui veel 2014. aasta aprillini säilis toorpiima ekspordihind veidi üle 400 euro tonni eest, siis alates sama aasta maist hakkas hind järsult odavnema ja oli septembris 250 eurot tonni eest. Ligikaudu selline hinnatase on toorpiimal säilinud 2015. aasta keskpaigani.

Või hind on langenud 2015. aasta I poolaastal 79%-ni 2014. aasta I poolaasta hinnast (4000 eurost 3100 euroni tonni eest). Juustu hind on samas võrdluses langenud 89%-ni (3600 eurost 3200 euroni tonni eest). Kui võrrelda Eesti kaupade ekspordi hinnataset teiste EL-i riikide keskmisega, siis on näha, et kõikides piima ja piimatoodete kaubagruppides on Eesti hinnad märkimisväärselt odavamad kui EL-is keskmiselt. Piima ja rõõsa koore grupis, kuhu muuhulgas kuulub ka toorpiim, on Eesti hinnatase 55% EL-i keskmisest. Eriti suur on erinevus kontsentreeritud või lisanditega piima ja rõõsa koore kaubagrupis (Eestis 28% EL-i keskmisest), sest siia kuulub ka kontsentreeritud toorpiim, mida Eestis on hakatud suurtes kogustes eksportima ja mille hind on madalam kui valmis piimatoodetel. Või ja piimarasvavõiete grupis on Eesti hinnatase 92% EL-i keskmisest ja juustul ning kohupiimal 83% EL-i keskmisest.

Seega kui toorpiima kogus ei ole oluliselt vähenenud ja juustu kogus on isegi suurenenud, siis ekspordihind on langenud kõigil piimatoodetel. Lepime EL-i teiste riikidega võrreldes madalamate hindadega, et säilitada ekspordi taset.

Kokkuvõte

Eesti piimatootmisel on vähemalt kolm tähtsat eelist: piima toodetakse põhiliselt suurtes ja efektiivsetes majapidamistes, kus on ka väga suure piimaanniga lehmad. Peale selle on loomkoormus põllumajandusmaa hektari kohta madal, mis lubaks võimaluse korral tootmist isegi suurendada. Kui 2014. aasta keskpaigani piimatoodang isegi suurenes, siis kriisi tõttu on hakanud kahanema nii piimalehmade arv kui ka piimatoodang.

Kuigi Eestis on üle 30 piima kokkuostja, on töötlejaid üle poole vähem ja suuri töötlejaid, kes tegelikult määravad kokkuostuhinna nii tootjatele kui ka vahendajatele, veelgi vähem. Kuna piimatootjatel puuduvad oma töötlemisvõimalused, tuleb neil leppida kokkuostjate pakutava kokkuostuhinnaga, mis on EL-i madalaim. Kuna Eesti isevarustatus põhiliste piimatoodetega on üle 100%, s.t toodame oluliselt rohkem, kui vajab siseturg, siis on piimakarja ja piimatootmise taseme säilitamine otseses seoses ekspordivõimalustega. Piima madal kokkuostuhind võimaldab odava hinnaga eksportides säilitada eksporditavaid koguseid. Eesti seisukohalt ei ole niisugune olukord jätkusuutlik ja ülimadalate kokkuostuhindadega ei õnnestu piimatootmist senisel tasemel säilitada. Olukorda saaks leevendada põllumajandustootjate turujõudu suurendades, mis oleks võimalik vaid ühistulise tegevuse kaudu. Viimase soodustamiseks on Eesti maaelu arengukavasse 2014–2020 planeeritud mõningaid vahendeid, kuid peale selle on vaja ka põllumajandustootjate enda initsiatiivi ning valitsuse tugevat toetust.

Autor: Eve Valdvee, Andres Klaus