Digitaalsed jäljed mullal

Tehnoloogia digitaliseerub, erandiks ei ole ka põllumajandusseadmed, mis oma arengus iga järgmise põlvkonnaga on järjest vilkamad andmetootjad. Tehnoloogia kasutajad üldjuhul tajuvad digitaalse tehnika seda aspekti, mis puudutab andmete sisestamist – käskluste andmist seadmete juhtimiseks. Vastupidine info liikumise suund, andmete liikumine masinast kasutajale, on juba raskemini hoomatav.

Kasutan selle selgitamiseks digitaalse jalajälje analoogiat, mida Tartu ülikooli teadlane Helger Lipmaa on kirjeldanud kui andmekogumit kõikvõimalikust informatsioonist, mida inimene on elu jooksul enda kohta internetti maha jätnud. Oma igapäevases internetikasutuses jätame me nii tahtlikult kui ka tahtmatult maha jälje enda tegevusest ning seda teadmist saab kasutada näiteks meie huvidele vastavate teenuste pakkumiseks. Sageli kogeme me seda suunatud reklaamide näol.

Analoogiliselt meie internetitegevusega toodame me andmeid ka mujal – sealhulgas põllul. Iga töötatud minuti ja läbitud meetriga tekitavad kaasaegsed põllumajandusmasinad hulgaliselt andmeid. Põllumees, nende seadmete peremehena, saab täna parimal juhul neid tööparameetreid analüüsida vaid enda ettevõtte piires, sageli vaid ühe konkreetse brändi või tarkvaraplatvormi lõikes. Digitaalne jalajälg küll eksisteerib aga ta ei ole analüüsitav.

Mis siis juhtuks kui põllumehel oleks võimalus anda enda andmeid turvalisse, kontrollitud keskkonda, saada vastu sama keskkonna kaudu temale vajaliku andmeanalüüsi ja teenused? Osalt loobutakse pisut enda privaatsusest, samas tekivad laialdased võimalused tõsta efektiivsust. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et suur osa infovahetusest riigiga muutub iseraporteerivaks – selles kaalukategoorias oleme me juba niigi maailmameistrid ja tegemist oleks pigem mugavusteenusega. Küsimus on sellistes funktsionaalsustes, mis toodavad sisulist tootmisinfot. Tekib isikustamata andmekogum kus sõltuvalt tootja huvidele on võimalik koostada analüütikat enda tegevuse paremaks planeerimiseks, sealhulgas võrrelda enda andmeid erinevate tootjagruppidega.

Ja siis kui jälle on mesilajagu meetootjaid teise ilma läinud on enda andmed avaldanud põllumeestel vähem pistmist piinliku uurimistegevusega. Inspektorid käigu seal kus andmed läbipaistvad ei ole.

Eesti positsioon põllumajanduse digitaliseerimisel on võrreldes muu Euroopaga hea. Eesti suurte põllumajandusettevõtete huvid ja vajadused andmete jagamise osas on märksa mitmekülgsemad kui keskmisel Euroopa farmeril. Näiteks kasutavad mitmed meie ettevõtted juba ettevõttesiseseid andmeanalüüsirakendusi, kus võimalus saada algandmeid otse traktori või farmi süsteemist on väga oluline. Puudlik on nende täna lahus toimivate süsteemide ühildavus ja sellest tõukuvad ka üleskutsed luua open data ja andmevahetuse standardid. Ka värske Open Data Barometeri hinnang näitab Eestit selles osas üsna halvas valguses.

Jah, me saame deklareerida, et Eesti põllumeeste õuedele on tekkinud tänu viimase aastakümne moderniseerimislainele palju selliseid põllumajandusmasinad, mis koguvad töö käigus väga palju erinevaid sensoripõhiseid andmeid, kuid nende andmete kasutus piirdub täna kitsalt vaid masinatootja teenustega.

Tehnoloogia on meil moodne, kuid eraettevõtete poolt kogutava info ristkasutus on praktiliselt olematu. Kui masina omanik tahaks saada neidsamu masina poolt kogutud andmeid algandmetena ja masintöödeldaval viisil, siis see võib osutuda problemaatiliseks sest:a) masina tootjal puudub huvi andmete kättesaadavaks tegemiseks – näha võib huvide konflikti, kuna seesama tootja pakub lisateenusena enda kontrolli all olevaid keskkondi (mis kahtlemata on vajalikud). Andmete kättesaadavaks tegemine pakub siinkohal potentsiaalselt konkurentsi.b) erinevate tootjate seadmete poolt edastatav info vajab ühtset andmete edastamiseks ühist standardit – ehk siis milliseid andmeid kogutakse, milline on nende andmete sisu (sh näiteks intervallid, ühikud) ja kuidas neid andmeid edastatakse (liidesed, protokollid).

Selliste andmete kättesaadavus ning ülekantavus peaks olema tagatud privaatsust arvestaval viisil ning Eesti riik ja EL saaksid siin olla tasakaalustavaks teguriks, mis aitaks neutraliseerida suurte tehnoloogiafirmade turujõudu. See aitaks muuhulgas kaasa ka tehnoloogiatootjatest sõltumatute tarkvaratootjate arengule, kes tõenäoliselt suudaks põllumeeste vajadustega paremini kaasas käia.

Mida siis teha, et asjahuvilistel oleks võimalik enda digitaalsed jäljed salvestada ka mujale kui mullale?

Eelkõige peaks looma kokkuleppe - andmestandardi, mida riik kui tänane peamine põllumajandusandmete kasutaja deklareerib kui ametlikku suhtluskanalit ja andmekasutuse põhimõtted kuidas sõltumatud tarkvaraarendaja neid andmeid kasutada võivad.

Eesti Maaülikooli korraldatud VII Mullapäeval püsitasin need küsimused, mida pean selliste arengute planeerimisel keskseteks:

• Mida peaks digiteerima, et säilitada jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline põllumajandus?

• Milline on asjakohane reguleeriv raamistik uute tehnoloogiate kasutuselevõtu soodustamiseks?• Milliseid lahendusi on vaja, et parandada põllumajandustootjate teadmisi uute tehnoloogiate kohta?

Ehk kuidas me kogukonnana saaksime arukalt kasutada tehnoloogia pakutavaid võimalusi, et tagada jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline põllumajandus? Nende küsimuste adressaadiks on üheaegselt nii poliitikakujundajad, põllumajandustootjad kui ka digitaaltehnoloogia arendajad. Me ei investeeri ju tehnoloogiasse mitte tehnoloogia enda, vaid ikka selle abil saavutatava tulemuse pärast. Millist tulemust tahame?

Karel Kuningas

Tehnoloogia Rakenduskeskus OÜ