Metsamajandajad: ühiskond ei mõista metsandust ja metsandus ühiskonda

2018. aasta parim metsamajandaja, Lääne-Virumaa metsaomanik Lauri Salumäe näeb viimase aja ühe suurema probleemina ühiskonnapoolset metsanduse mittemõistmist. Positiivsena toob ta aga välja, et metsandus kui oluline sissetulekuallikas tagab elu võimalikkuse maal. Salumäe elab ja majandab metsa oma vanaisa talu maadel, ühtekokku 92 hektaril. Ta on ametilt metsakorraldaja, lisaks kasvatab pere lambaid ja kitsesid ning tegeleb turismiga. Metsandust läks mees õppima 1987. aastal tahtmisega linnast maale minna ning ka tänu venna eeskujule.

„Metsaloodus on asi, mis on äärmiselt huvitav oma inimsõbralikkuses ja mõnusas töö- ja elukeskkonnas. Ideaalne on selline metsamajandus, kus metsa võimalused on ühitatud endi vajadustega,” ütleb Salumäe, lisades, et näeb viimase aja suure probleemina ühiskonnapoolset metsanduse mittemõistmist, millest on muide süüdi ka metsandussektor ise.

Samuti on tema sõnul siin oma suur roll linnaegoistlikul ajakirjandusel, kes tegeleb ainult oma arusaamaga metsandusest jättes kõrvale reaalse elu maal. „On ju teada, milline üleriiklik ajaleht tegeles ainult tselluloositehase vastaste tegemiste kajastamisega, jättes kõrvale, mis kasu võiks eesti paberipuu kasutamine kohapeal Eestile tuua. Arvatavasti tuleb ühiskonnale paremini tutvustada metsanduslikke põhimõtteid!”

Probleemiks on Salumäe hinnangul ka metsatööstus, kes ei hooli elusloodusest, säästliku metsanduse põhimõtetest ja eriti metsakasvatusest. Ta lisab, et siinjuures on probleem metsaseaduse toimimises, mis tuleneb nii seaduse koostajate kompromissidest kui ka metsanduse kontrollitavuse halvast teostatavusest. „Mure teeb ka looduskaitse metsas, mis on riik riigis. Looduskaitse tegutseb põhiseaduse vaimuga mängides, kasutades ära Euroopast tulevat survet metsalooduse kaitsmiseks!”

Rääkides Eesti metsanduse rõõmukohtadest ütleb mees, et metsanduses toimib vabaturumajandus, mis lühiajalises mõttes tagab kõigile osalistele oma vajaduste rahuldamise ning metsandus on olnud oluline sissetulekuallikas, tagades elu võimalikkuse maal.

Lauri Salumäe paistis konkursi žüriile silma oma põhjalike teadmistega ning järjekindla tegevuse ja selgete sihtidega oma metsa majandamisel. Säästva metsamajandamise kinnituseks on ka FSC sertifikaat, mille nõuetele kõik pere metsades tehtud tööd vastama peavad. Võitja põhimõtteks on kasutada metsa vähem, kui seda juurde kasvab: alates 90ndatest on see tal arvutuste järgi ka õnnestunud, kui mõnel aastal ongi raie juurdekasvust suurem, siis teisel aastal jälle väiksem. Lauri Salumäe on olnud Rakvere Metsaühistu pikaaegne eestvedaja ja praegune nõukogu liige.

Tulevikutegija Mikk Vakkum: metsanduse maksusüsteem vajab muutust

Järvamaa metsaomanik Mikk Vakkum on noor metsamees, kes metsas ja metsaga tegutsenud juba kooliajast, alates aastast 2004, hakates küttepuid tegema müügiks. Ise müüs ja ise teostas metsas puuderaiet. „Mind paelub eelkõige mitmekesisus, sest metsas käies pole kunagi igav. Metsad on kõik erinevad ja igat metsa peab majandama just selle eripära arvestades. Töö mõttes on metsandus mu jaoks ideaalne, saab käia looduses ja teha väga erinevaid töid – ega raie pole ainus töö!”

Vakkum päris metsa oma vanaemalt ning on juurde soetanud mõned kodulähedased metsatükid. Ühtekokku on tema majandada ligi 32 hektarit metsamaad, kus on tehtud maaparandust, lage-, aegjärkseid- ja harvendusraieid ning kõik lageraiutud alad erinevate puuliikidega uuendatud. Ta nendib, et tiitlit võita oli uhke tunne ning ta üritab oma töödes ja tegemistes selle tiitli vääriline olla.

Väärikas ja ideaalne metsamajandamine algab Vakkumi sõnul sellest, et metsaomanikud oleksid ise teadlikud, mida ja kuidas oma metsas toimetada. „Iga metsaomanik võiks ja saaks ise otsustada, mida oma metsaga teha. Näiteks kui omanik soovib raiet teha, siis hetkel tembeldab ühiskond ta kohe kurjategijaks. Metsamajandamine peaks käima selliselt, et metsa majandades kahjustaks võimalikult vähe loodust ja keskkonda. Ideaalne metsamajandamine on ka see, kui omanik istutab pärast raiet uue metsa ja hakkab tegelema metsakasvatusega, tehes kõiki vaja minevaid töid õigel ajal.”

Vakkum toob ühe suure probleemina tänases metsanduses välja maksusüsteemi: „Hetkel kehtiva seaduse järgi on nii, et kui müüd raieõigust metsast, kuulub see maksustamisele. Aga kui oled niinimetatud esimese ringi omanik, kes sai taasiseseisvumisel õigusjärgselt maad tagasi ja müüd terve kinnistu, see tähendab metsa koos maaga, siis see on tulumaksuvaba tehing. Tihti ei tahagi vanad inimesed seda tulumaksu maksta ja raiet müüa, vaid müüvad terve kinnistu. Probleemi lahendaks teatud muudatused maksusüsteemis.”

Teine probleem on tema hinnangul Eesti metsade väga ebaühtlane vanus – rohkem võiks olla keskealist metsa. Mööda ei saa Vakkumi sõnul vaadata ka sellest, et metsaomanikud võiksid oma metsaga rohkem tegeleda ja seda hooldada, et sealt kasvaks ilus mets. „Raiet meeldib kõigile teha, sest see toob raha sisse, aga muid töid peaks ikka ka hingega võtma, näiteks tegema kultuurihooldust, valgustusraiet ja esimest harvendusraiet. Hetkel tundub olukord absurdne, sest ühelt poolt räägitakse, kui halvad on uued tehased ja teisalt on Pärnu sadamas asuvad paberipuidu suured virnad ja kirjutatakse, miks me ise ometi enda puitu ei väärinda, vaid veame odavalt soomlastele?”

Lahendus oleks Vakkumi sõnul see, et isegi kui tehast ei tule, siis võiks vähemalt uurida kavandatava tehase mõju keskkonnale või teha väiksem, Eesti tingimustega sobituv tehas. „Uurimine ei kohusta veel kedagi midagi ehitama! Fakt on see, et kui Eesti metsatööstus tahab olla maailmatasemel, siis peame arenema ja laienema.”

Kuidas saaks riik veel metsamehi aidata?

Vakkumil ideid jagub. „Näiteks ei ole maaparandussüsteemid kinnistupõhised, vaid hõlmavad suurt ala. Tööde tegemine on kallis ja tihti on suured kraavid amortiseerunud täiesti, see tähendab, et vett pole kuskile juhtida. Riik võiks enda poolt hallatavad süsteemid korda teha ja kuna maaparandustööd on kallid, võiks riik omalt poolt suurendada toetusesummasid, mida makstakse metsaomanikule maaparandustööde teostamiseks.”

Samas on tema sõnul põhjust metsanduse üle rõõmustamiseks samuti palju. Näiteks väga mitmekesine loodus ja eriilmelised metsad. „Eestis on väga vähe nii-öelda igavaid ja liigivaeseid monokultuurseid puistuid, meil osatakse puitu kasutada. Tehakse igasuguseid vahvaid puidust tooteid - isegi ehteid ja käekellasid! Looduse koha pealt on hea, et Eesti metsades ei tohi kasutada väetisi ega mürke, biomassi jääb metsa piisavalt pärast raiet, säilikpuud ja lamapuit. Rõõmukohaks võib lugeda ka seda, et Eestis on üle 100 000 metsaomaniku, kes majandavad erinevate põhimõtete järgi oma metsa. Mõni majandab väga intensiivselt, mõni natuke vähemintensiivselt, aga see loob mitmekesisust metsanduses.”

Kuigi Vakkumi sõnul võiksid omanikud rohkem tegeleda valgustusraie ja muude taoliste töödega, on positiivne, et tegelikult järjest rohkem seda ka tehakse ja saadakse aru, et tulundusmets ei kasva ise, vaid ikka inimene peab metsa kasvatama, et tuleks kena ja tasuv tulundusmets. Oma metsamajanduslikke põhimõtteid kirjeldades ütleb Mikk Vakkum, et kõike tuleb teha mõistusega, õigel ajal ja õigeid valikuid tehes. Maale tuleb anda väärtus kasvatades tulevikumetsa, mitte võsa. Põhja-Eesti Metsaühistu liikmena lööb Vakkum kaasa ühistu tegemistes, nõustades piirkonna metsaomanikke ja abistades metsatööde korraldamisel.

Gerli Ramler

kaasautor