Margus Tärn: head sordid üksi maasikakasvatuses suurt edu ei taga

Tallinnast vaid 25 kilomeetri kaugusel Tuula külas asub üks Eesti suurematest ja kauem tegutsenud marjataludest – peamiselt maasika ja vaarika, kuid ka mustikate ja herne kasvatamisega tegelev Raja talu. Ilmselt ei vaja talu paljudele eestlastele lähemalt tutvustamist, sest suvisel hooajal pööravad sajad ja sajad inimesed suurelt teelt kõrvale, sõidavad läbi metsatuka ning jõuavad hurmavate maasikapõldude äärde, kus laohoone neist kõige maitsvamatest, Eestimaal kasvanud maasikatest liigagi kiiresti tühjaks ostetakse.

28 aastat tagasi alustatud marjakasvatust arendab talus Gunnar Tärn koos poja Margusega. Tookord, kui mõte maasikakasvatust proovida tekkis, polnud vaja palju kaaluda ega valida – istutada sai vaid seda, mida parasjagu saada oli. Esimese katsetusena istutati maha 3000 Festivalnaja sordi taime. Seda aega mäletab Margus kui suurt katsumuste aega – kõik maasikate kasvatamisega seotud tööd tegid ema-isa ära oma päevatöö ja loomade talitamise kõrvalt. Peagi sai seegi selgeks, et lisakastmiseta korralikku saaki ei saa. Peenrakiledest või niisutussüsteemidest ei teatud toona midagi ja nii oligi marjakasvatusega tegelemine kordi raskem kui praegu.

Margus meenutab, kuidas ta 13-14 aastase noorukina Tallinnas praeguse kaubanduskeskuse kohal asunud Mustamäe turul marju müüs ajal, kui vanemad kodupõllul neid juurde korjasid. Ajapikku leidsid kliendid juba ise tee nende talu juurde ja nii õnnestus ka kogu saak maha müüa. Kodutalus maasikate müümist jätkab perekond Tärn siiani.

Marjakasvatusest sai lõpuks kõikide pereliikmete elu lahutamatu osa. „Kuigi meil kõigil oli erinevaid töökohti, siis igal suvel olime oma puhkuste arvelt ikkagi põllul,“ mõtiskleb Margus ja lisab naerdes: „Ega me vist väga midagi muud peale marjakasvatuse teha ei oskagi.“

Enam kui veerandsaja aasta jooksul on katsetatud ja kasvatatud mitmeid erinevaid sorte. Nende hulgas ka väga levinud maasikasorte Polka ja Sonata, kuid need on järjest vahetatud teiste, paremate omadustega sortide vastu. „Polka ja Sonata on Eestis praegu väga levinud sordid, sest need taimed on hinnalt odavamad, kui mitmete teiste meie kliimasse hästi sobivate sortide taimed,“ tõdeb Margus ning jätkab põhjendusega, miks Raja talus need sordid siiski teiste vastu vahetatud on: „Meie kasvatame hetkel peamiselt maasikasorte Florence ja Asia, mis on juurehaigustele palju vähem vastuvõtlikud ning mille viljad pole nii vesised kui Polka ja Sonata taimede viljad. Ka maitses on tuntav erinevus.“

Lisaks paremale haiguskindlusele ja marjade omadustele on väga oluline ka klientidelt saadav tagasiside. „Inimeste maitsed on erinevad, kuulame kõikide arvamused ära ja püüame leida kuldse kesktee nii, et igale kliendile leiduks oma lemmik. Meie juures aastaid käinud klientidel on oma eelistused juba välja kujunenud ning nad teavad täpselt, mida küsida – põhisortide kõrval kasvatame ka Polkat, Rumbat ja teisi sorte, et kliendile jääks võimalus valida.“

Head sordid üksi maasikakasvatuses suurt edu ei taga. Olulised on ka taimede valik, põldude seisund, väetamine ning kasvutingimused. „Üks põhilistest vigadest, mida suure kasvatamissooviga, kuid väheste eelteadmistega marjakasvataja teeb, on halb taimede valik,“ tõdeb Margus. „Sageli minnakse seda teed, et istutatakse maha kuskilt saadud tütartaimed. Nii aga tuuakse oma põllule kaasa ka kõik teise põllu haigused ja kahjurid, millest lahti saada on väga keeruline.“

Siinkohal teeb Margus pikema sissejuhatuse frigotaimede maailma. Frigotaimede puhul on tegu maasikataimedega, millel on lehed eemaldatud, neid on haiguste vastu töödeldud ning hoitud -2 °C juures. Frigotaimedega maasikapõldu rajades on võimalik saaki ka ajatada, sest sellistelt taimedelt saab marju korjata kaks kuud peale istutamist.

„Eks see, kas kasutada peenarde rajamisel peenrakilesid ja kastmissüsteeme, on igaühe enda valik, kuid suurema istanduse korral on õigetel abivahenditel palju eeliseid,“ arutleb kogenud marjakasvataja. „Esiteks suurendavad kiled-tilkkastmissüsteemid saagikust, teiseks hoiavad kiletatud peenrad umbrohud kontrolli all, kolmandaks on kilega kaetud peenral kasvanud saak puhtam ja üldse on taimi kergem hooldada. Tilkkastmisvoolikud on peenrakile kasutamisel hädavajalikud, sest vesi läbi kile ei liigu ja nii jääb taim vajaliku veeta.“

Küsimusele, kas peenra katmiseks kõlbab igasugune kile ja kust leida sobivad voolikud, vastab Margus ülevaatega marjatalu suurest kogemustepagasist. Pika jutu võtab ta lühidalt kokku tõdemusega: „Oleme läbi proovinud ikka väga paljude erinevate tootjate kiled ja voolikud, kuid nüüd vist jõudnud nende parimateni. Kui paljud teised, küll veidi odavamad peenrakiled on jäigad ja seetõttu rebenevad väga kergesti, siis Agriplasti kiledes kasutatakse kvaliteetsemat toorainet ning kiled on venivad ja head kasutada. Sellised kiled kannatavad ka peenrale astumist ja peavad Eesti oludes põllul 5 aastat vastu. Samuti Itaalia suurima tootja Irriteci tilkkastmisvoolikud, mis on paksema seinaga ning peavad põllul korralikena vastu 8-10 aastat. Nii uskumatu kui see ka pole, aga teiste tootjate voolikutele teevad närilised suurt kahju, närivad need lihtsalt läbi, kuid Irriteci voolikuid nad ei taha.“

Maasikate kasvatamisest võib Margusega rääkima jäädagi. Iga küsimuse vastuseks saab ta jutustada hulgaliselt lugusid oma põldudelt saadud kogemustest ja tehtud katsetustest. Loomulikult mahuvad juttude vahele mõtted, kuidas kogu marjakasvatust veelgi paremaks muuta, ning suured tulevikuplaanid. Margus pakub teistele huvilistele ka marjakasvatusalast nõustamisteenust ning teeb nullist valmis toimiva maasikapõllu. Seda siiski vaid eelneval kokkuleppel – iga soovija juurde ta lihtsalt ei jõua.

Marit Saar

Maamasin OÜ