Kuplite vahelt maailmakaardile: Lõuna-Eesti perefirmad hingavad kriisis ummamuudu

Ettevõtjad usuvad, et rahvas leiab tasapisi tagasi tee väikelinnadesse ja maale, sest maal elamine on luksus, nagu ütleb Vidrikese külamaja perenaine Küllike Lilienberg.

Äripäev otsis Lõuna-Eesti kuplite vahelt üles kuus väikest perefirmat ja küsis, kuidas neil läheb ja millest nad unistavad.

Võrust umbes 40 minuti autosõidu kaugusel Kangsti külas asub Taarapõllu talu, mis toodab mahedaid marjakrõpse ning mahlu ja moose. Krõbinaks saab teha pea kõike: vaarikaid, maasikaid, jõhvikaid, mustsõstraid, ebaküdooniamarju.

Kui Taarapõllu talu õu on meie saabudes pealtnäha tühi, siis see on mõistagi petlik. Päike sirab pea pilvitus taevas ning see tähendab, et põllurahvas toimetab juba pikemat aega. Õige pea tabab silm punase traktori, millega tuleb oma päeva esimeselt põlluringilt talu praegune perenaine Silvi Langus.

Taarapõllu talu rajasid Silvi ema Tiina Langus ja tema elukaaslane, nüüdseks juba meie seast lahkunud Edgar Kolts rohkem kui 15 aastat tagasi.

Silvi käis pikalt Tallinnast Taarapõllus nädalavahetuseti abis, aga nagu mõne asjaga ikka - annad sõrme, võtab käe. Nüüd tegutseb varem Vanalinnastuudios ning Vana Baskini teatris rekvisiitori ametit pidanud Silvi põllumajandusega iga päev ja kogu aeg. Linna tagasi ta ei ihka.

Silvi meenutas, et aastate eest pakkus Taarapõllu üks looja Edgar Kolts talle võimalust osta osa ettevõttest. Võib-olla tegi mees seda seetõttu, et pelgas Silvist ilma jääda, sest naine ootas oma teist last ning võis mõlgutada mõtteid naasta linna.

Silvi aga jäi maale. Nüüdseks juba kuueaastane Axel tunneb end Taarapõllus suurepäraselt. Poiss tahab saada põllumeheks ja juutuuberiks. Talle meeldivad suured masinad ja ta oskab juba traktoriga sõita.

Kuidas läheb Taarapõllul aga nüüd, mil koroonakriis maad võtab? Muidu enesekindel Silvi tõdeb, et maikuu käive on tavapärasest kolm korda väiksem. Müük välisriikides, näiteks Belgias ja Prantsusmaal, on pea olematu.

Kui marjakrõpsude ostmine on kokku kuivanud, siis mahlad lähevad kaubaks üllatavalt hästi. Võib vaid oletada, miks. Üks versioon võiks olla, et inimestes vahepeal tekkinud C-vitamiini hullustus, mis pidi väidetavalt koroona vastu aitama, kandus edasi mahlapudelisse. Näiteks astelpaljumahlas on askorbiinhapet palju.

Praeguseks on asjad kulgenud aga sinnamaale, et Taarapõllu peab kasutama ka riigi tööturumeedet. Hullemat Silvi aga praegu ei pelga. “Kui midagi siin ilmas kindlat on, siis on need toit, maksud ja surm,” tuletas ta meelde.

Silvi ütles, et põllumees peab olema tark majandaja ja varuma raha ka mustemateks päevadeks. Seepärast võib kriisipelgajale tunduda hulljulgena naise plaan varuda sel aastal sama palju metsamarju kui läinud aastal. Vähem ei tule tema sõnul kõne allagi.

Taarapõllu kasvatab marju ka ise. Talust üle tee kulgevad pikad vaod arooniapõõsastega, ebaküdooniatega, aga ka maasikate ja vaarikatega.

Mõistagi ei koosne Taarapõllu üksnes Silvist. Ettevõttes on palgal kaks töötajat, kes tegutsevad vaheldumisi mahla- ja krõpsuköögis.

Taarapõllu mahlakööki sisse astudes püüab nina kinni lapsepõlvelõhnad. Kelle kodus vähegi mahla tehtud, teab nii mõndagi aurutist, paremal juhul ka mahla pressimiseks kasutatavatest puidust vahelaudadest ja riidelappidest. Umbes samamoodi, mõistagi läbi pastöriseerimise ja muude taoliste protseduuride, käib ka Taarapõllus tootmine. Mahlavaaritajad ei näe tulemust ainult pudelis, vaid võtavad sõelaga vahtu suures pastöriseerimiskatlas loksuvalt ja podisevalt mahlalt. Umbes nii, nagu kunagi kodus tehti.

Põldudel toimetavad Silvi ja tema elukaaslane Kristjan Saar aga kahekesi. Viimane tiirutas meie saabudes uue traktoriga juba põldude vahel ja õhutas marjapõõsaid.

Kristjan on samuti ettevõtja, tõsi, hoopis teises valdkonnas, talle kuulub Otepää kandis tapamaja. Varem ka sigade kasvatamisega tegelenud Kristjan ütleb, et kahe nii erineva ettevõtmise vahel jõuab tegutseda küll, sest lihtsustatult öeldes ei lange sea- ja marjahooaeg omavahel päris kokku. Ja üleüldse, kes teeb, see jõuab.

Silvit ja Kristjanit nähtavasti aitabki see, et nad pole mune ühte korvi pannud.

Loe täismahus artiklit Äripäeva veebist.