Põldude lubjavajadus on kordades suurem praegusest reaalsest tasemest

Vaatamata viimastel aastatel lupjamismahu suuremisele on aastate jooksul tekkinud mahajäämusest tingituna vajadus selle järele mitmekordne. Isegi 2023. aasta lupjamistoetus ei toonud murrangut paremuse poole, vaid lupjamismaht hoopiski vähenes.

Senine lupjamisel kasutatav praktika, mis on väidetavalt majanduslikult odavam, ei täida siiski soovitud tulemust, sest mulda viidav lubjakogus (CaC03) on liialt väike (3 t/ha) soovitud muutuste saavutamiseks. Praktikas kasutatavate erinevate lubiväetiste madala CaCO3 sisalduse tõttu jõuab mulda sel viisil peamiselt paekivist ainult ca 2 t CaCO3/ha, mille positiivne mõju piirdubki maksimaalselt 2-3 aastaga ning ainult tuhka kasutades veelgi vähem.

Lupjamist vajavat pinda on seega meie põldudel tunduvalt rohkem, kui seni on suudetud reaalselt lubjata ja nii tegelikult lupjamisvajadus järjest suureneb koos kulude kasvuga. Kuna lupjamistoetuse ja ka toitainete kasutamise otstarbekusest lähtuvalt on parima tulemuse saamiseks soovitatav lubiväetist põllule viia tuha ja paekivi seguna koguses 5-6 t/ha, (näit. 4 t lubjakivi + 1 tuhka + 1 t dolokivi vajadusel). Väiksemate koguste kasutamisel tuleks sellisel juhul arvestada senise normi 3 t/ha puhul korduslupjamine 2. a intervalliga sama kogusega.

Muldade lupjamine ei ole tähtis mitte ainult mulla reaktsiooni reguleerimisel. Happelised mullad seovad vähem süsinikku, muldade jätkuv hapestumine ohustab ka toiduga varustatust mulla viljakuse vähenemise tõttu, happelised mullad on põuakartlikumad, halveneb muldade struktuursus jne. Ainuüksi nimetatud eesmärkide täitmiseks on muldade happesuse neutraliseerimine esmatähtis, mistõttu vajab see laiapõhjalisemat lähenemist, kuidas saada üle kuhjunud probleemist.