Autor: Valli Loide, METK agrotehnoloogia valdkonna vanemteadur • 28. juuni 2024

Kuusiku mõisa roll Eesti põllumajandusteaduse arengus

Kuusiku on leidnud esmast äramärkimist 1467. aastal Rapla kihelkonna Kuusiku kogukonnana. Katsetööga tegeldi Kuusikul juba omariikluse-eelsel mõisaajal. Mullaharimise esmakatsed tehti siin 1909. aastal, mil Kuusikule toodi nn auruader. Rajati rohumaade reovetega valgniisutamise süsteem jne. Ajajooksul oli siin välja kujundatud asula ning siinsete inimeste sotsiaalses mälus oli säilinud tõsine suhtumine katseasjandusse ja nad olid omandanud korraliku palgatöölise harjumused.

Riigi Põllutöö Katsejaam (1920–1938), alates 1924. aastast Kuusikul

Eesti riigi iseseisvumisel oli vaja võimalikult kiiresti hakata põllumajandust edendama teaduslikult põhjendatud alustel. Selleks oli vaja luua oma katsejaamade võrk, mis uuriks Eesti olusid. Katsejaama esmaseks asukohaks valiti Aruküla riigimõis. Mitmel põhjusel ei sobinud see katsejaama edasiseks arendamiseks. 1923. aastal otsustati leida katsejaamale uus koht, milleks sai Kuusiku riigimõis Rapla kihelkonnas, kus olid paremad majandustingimused ja pikaajalised katseasjanduse töökogemused. Siin olid esindatud ka Põhja- ja Lääne-Eestile iseloomulikud mullad ning kliima oli parajalt karm. Riigi Põllutöö Katsejaam alustas Kuusikul tegevust 1924. aastal. Katsejaama juhatajaks määrati Karl Liideman (hiljem Kaarel Liidak).

Esimesed katsed Kuusikul tehti 1924. ja 1925. aastal. Need olid sordivõrdluskatse ja niitude väetuskatse mineraalväetistega. Aastal 1926 rajati kultuurkarjamaade katsekoplite süsteem ning 1927. aastal tehti külvikordade ja kesaliikide katsed.

Esimesed väetistarbe määramised mullaanalüüside alusel tehti Riigi Põllutöö Katsejaamas Kuusikul 1928. aastal. Katsepõldude mulla kõrval määrati ka mitme teise riigimõisa mullaproovides omastatava fosfori ja kaaliumi ühendid. Selle uurimistöö põhjal tõstatas Nikolai Ruubel 1935. aastal kogu Eesti muldade väetistarbe süstemaatilise määramise vajaduse.

Alates 1935. aastal asutigi Riigi Põllutöö Katsejaamas Nikolai Ruubeli juhtimisel ulatuslikumalt tegelema muldade väetistarbe uurimisega.

Maaharimise vallas nähti ette katsetada uusi põllutöömasinaid Põhja-Eestile iseloomulikel rasketel muldadel

Kuna Eesti riigile oli oluline suurendada kiiresti põllukultuuride viljakust, siis otsustati hakata Kuusikul tegema sordivõrdluskatseid kartuli-, Jõgeval aretatud talirukki ning erinevate kaera- ja odrasortidega. Oluliseks peeti põllukultuuride õiget väetamist, ka otstarbekat töökorraldust lauda ja põllutöödel.

Katsetati uusi põllutööriistu ja masinaid jne. Aasta-aastalt laienes katsejaama tegevus kontrollasutusena. Alates 1930. aastast tehti koostööd Riigi Seemnekontrolljaamaga.

Kaarel Liidak alustas tööd talinisu sordivõrdluskatsetega. Teadaolevalt tegi ta seda omal algatusel, väljaspool katsejaama otseseid ülesandeid. Selle töö tulemusena õnnestus tal leida Eesti maanisu liin K75, mis sai aluseks uuele talinisu sordile ’Kuusiku 75’ ja mis kandis 1936. aastast nime ’Kuusiku nisu’. Uus nisusort muutus kiiresti populaarseks ning teadaolevatel andmetel kasvatati seda veel ka Eesti NSV perioodil, eeskätt Lõuna-Eesti põldudel.

Tänu geenipangale on ’Kuusiku nisu’ seeme siiani säilinud ja näitab ennast heast küljest pärast karmi talve põllutingimustes katsekeskuse 100 aasta juubeli ajal. Kuulsamad Kuusiku-nimelised kultuurid on veel hübriidkaalikas ’Kuusiku’, peakapsas ’Kuusiku varajane’ ja valge mesikas ’Kuusiku 1’. Viimane on tootmises ka praegu.

Aastal 1939 valmis teadustegevuse jaoks uus suur peahoone

Uues Kuusiku katsejaama peahoones, kus olid avarad ruumid ka laborite jaoks, arendati edasi väetistarbe määramist.

1941. aastal tuli Kuusikule Kaarel Tarandi ja 1942. aastal magister Elmar Raup, kelle tööle asumisega süvendati uurimistööd agrokeemia alal. Tolleaegne uudse väetistarbe labori juhataja ja väetistarbe määramist korraldanud Kaarel Tarandi, keda on nimetatud ka sajandi agrokeemikuks on öelnud: „Kuusikul kujunes katsejaamast välja keskne uurimisasutus põllunduse, agrokeemia, rohumaaviljeluse jm aladel.“

1958. aastal organiseeriti tolleaegse EMMTUI Kuusiku katsebaasi laboratooriumide baasil väetistarbe laboratoorium. 1964. aastal moodustati Eestis agrokeemiateenistus. EMMTUI juurde moodustati Vabariiklik Agrokeemia Laboratoorium (VAL), kuhu koondati väetistarbe laboratooriumi laboratoorne baas ja loodi mullaproovivõtjate ja väetistarbekaartide koostajate grupp.

Üks olulisemaid valdkondi oli põllukultuuride idanemiskeskkonna uuringud, mida suures osas vedas Kuusikul töötanud prof Elmar Haller. Erilist äramärkimist väärib põllumajanduse edendamisel ka põllumajandusteaduse doktor Arnold Piho, kes uuris põllukultuuride agrotehnikat, mulla agrokeemilisi omadusi ja väetiste efektiivsust.

Eesti riigi taasiseseisvumine tõi kaasa muutusi ka Kuusiku katsejaamas

Katsebaas lakkas eksisteerimast ja anti üle erastamisagentuurile. Tööd jätkati põhiliselt entusiasmi najal ja järele jäänud peaaegu olematute vahenditega. Endisest teadushoonest sai hooldekodu ja endisest mahajäetud mesila majandushoonest sai nn uus peahoone, hellitusnimega Mesila. Lootus ja optimism on aidanud rasked ajad vastu pidada ning parem aeg ära oodata. Käesolevaks ajaks on lisandunud 2 viilhalli ja palju uut tehnikat. Tähelepanuväärne on 2004. avatud põllumajanduspark, mis on avatud kõigile maaelu huvilistele.

Kuusiku katsekeskuse ajaloolise lühiülevaate lõpetuseks ja tähtsuse hindamiseks Eesti põllumajanduses sobivad siia Kuusiku katsejaama esimese juhataja, agronoomi ja poliitiku Karl Liidaku sõnad: „Eestlus püsib nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes, tugevalt tema käes.”