Mõtisklusi teraviljakombainide teemadel

Kombainide koristusvõimsust ei saa aga võrrelda pelgalt hobujõudude hulga, viljapunkri mahu ja heedri laiuse järgi. Kõige enam määrab koristusvõimsuse see, mis toimub kombaini sees, ehk „kõhus“, ja kuidas masina valmistaja on suutnud erinevad sõlmed omavahel koostööd tegema panna.

Peksu- ja separeerimisaparaadi tüübi järgi võime kombainid jagada 3 erinevasse rühma: klahvpuisturitega-, hübriid- ja rootorkombainid. Kõigil neil on omad voorused ja samuti nõrgemad kohad.

Meil on kõige enam levinud just klahvkombainid. Neil masinatel on risti asetsev peksuaparaat, milles toimub sõna otseses mõttes „vilja peksmine“ nii nagu meie esiisad tegid kord kootidega rehe all. „Kootideks“ on pöörlevale peksutrumlile asetatud rihvlatid, mis löövad materjali vastu peksukorvi põhja ning niimoodi põrutatakse terad vilja peast lahti. Klahvkombaine on lihtne seadistada ja nad ei küsi reeglina palju hobujõude. Mure tekib aga siis, kui saagikus hakkab ületama 6-7 tonni hektarilt – klahvkombaini koristuskiirus langeb märgatavalt, sest vastasel korral tekivad sõltuvalt tootjast kas sõela või puisturikaod, mis tähendab seda, et osa kallist saagist lendab läbi kombaini põllule tagasi. Parimatel klahvkombainidel on aga suhteliselt ükskõik kui niisked on tingimused, pigem saabub piir siis kui põld enam masinat kanda ei suuda.

Hübriidkombainidel on klahvpuisturite asemel üks või kaks rootorit. Need kombainid ei kaota kiirust kõrgete saakide korral, sest peale seda kui koristatav materjal on läbinud traditsionaalse, risti asetseva, peksuaparaadi, satub see rootorseparaatorisse, mille terade separeerimise võime põhumassist on oluliselt parem klahvipuisturitest. Kuna tasuta tööd peale päikese ja tuule ei ole olemas, siis agressiivsem separeerimine maksutatakse järgmisel kombaini tankimisel. Mida raskemaks (märjemaks, rohelisemaks) lähevad koristustingimused, seda rohkem küsib hübriidmasina separeerimissüsteem hobujõude, kuniks mootori võimsus hakkab koristamise kiirust, ja seega kombaini tootlikkust, piirama. Lisaks tahab hübriidkombaini seadistamine operaatorilt väga head masina tundmist. Erinevate jõuülekannete suurem hulk nõuab hooldamisel ja remondil suuremat tähelepanu ning aega.

Rootorkombainid on sarnaselt hübriidmasinatele võimelised kõrge saagikuse ja kuivade olude korral säilitama head liikumiskiirust ja seega tootlikkust ilma ohverduseta suuremate koristuskadude näol, ehk see on ju see mida meil vaja on: kõrge hetkeline koristusvõimsus, et saaks kätte maksimaalselt palju, maksimaalselt kuiva saaki. Kui rääkida ehituslikust ja tööpõhimõtte erinevusest võrreldes hübriidi ja klahviga, siis rootorkombainidel puudub risti asetsev peksuaparaat: kogu kallakust üles tulev materjal satub ühte või kahte piki kombaini asetsevasse rootorisse. Rootori pööreldes viiakse materjal mööda korvi põhja edasi ja peksmise asemel toimub hoopis materjali hõõrumine rootori korvi ja rootori vahel. Olete proovinud kas vili on koristuseks küps, hõõrudes viljapead kahe peopesa vahel? Täpselt seesama! Tulemuseks on palju leebem terade separeerimine viljapeadest ja põhust, mille tõttu on oluliselt vähem purunenud terasid ja vähem muljuda saanud põhk.

CASE IH on panustanud väga pikka aega just ühe rootorseparaatori tehnoloogiasse. Miks just üks? Sellel on mitmeid põhjuseid. Esiteks hoiab üks pöörlev mehhanism masina ehituslikult palju lihtsama, mis tähendab vähem liikuvaid osi, lihtsamat hooldust ja vähemat hooldusremonti. Teiseks ei ole vaja jõudu kulutada kallakust sisse tuleva materjali kahe rootori vahel „poolitamisele“. Kolmandaks on ühe rootori puhul võrratult lihtne puhastada kombaini „kõhtu“ ehk küljelt luuk maha ja survepesuri ots sisse. Niisama. Püstijalu. Kui ikka on roheline koristus ja vaat et, pead kombaini all ära ei lööks ja märg, kleepuv kraam krae vahele ja varrukasse ei kukuks siis…

Et jutt ei saaks liiga ümmargune siis räägime parem mingitest numbritest. Need on isiklikud kogemused 10+ hooaja jooksul ja professionaalsete kombaineritest sõprade kogetu erinevat karva ja ehitusega masinate kasutamisel.

Parimate suurte klahvkombainide ühtlane maksimaalne tootlikkus Eesti tingimustes ja meil kasvatatavate teraviljasortide puhul, võib ulatuda 40 tonnini tunnis, tingimusel, et kadusid on 1% või vähem. Võrdluseks: suure keskklassi CASE IH Axial-Flow 7250 rootorkombainil jookseb punkrisse 55 tonni tunnis. Me räägime siinkohal 9+ tonni hektari saagikusest, ühtlasest, umbrohuvabast, püstisest teraviljast, pikast eest, 12-16% niiskusest, õigesti valitud heedri laiusest ja väga professionaalsest piloodist ehk ideaali lähedastest tingimustest Eesti mõistes, ja tingimusest, et koristuskaod on alla 1%. Arvutatuna tähendab 1% seda, et 10 tonnise saagi puhul aktsepteerime kadu 100 kg hektari kohta. Keskmisena võime ilmselt rääkida 6 tonnisest teraviljasaagist (erinevad kultuurid kokku) ja nii saame 1% korral hektari kaoks 60 kg. 500 ha koristuspinna juures võrdub 1% kadu 30 tonni. 2% kadu võrdub aga 60 tonniga ja 2,5% kadu 75 tonni. Viimase puhul „külvab“ kombain põllule tagasi 150 kg/ha.

Ma usun, et paljud nõustuvad: iganenud on mõtteviis mõelda kombaini koristusvõimsusest hektarit tunnis, samuti nagu kütusekulust liitrit hektarile. Oma ettevõttele tuleb teraviljakombain dimensioneerida eelkõige vajaliku koristusvõimsuse tonni/tunnis järgi, kõik muu on teisejärguline.

Vaata täpsemalt või võta ühendust Dotnuva Blatic müügimeeskonnaga www.dotnuvabaltic.ee