Ameerikas: P ja pH

Viljelusvõistluse rekordsaagid ulatuvad isegi 10 t/ha lähedal. Miks aga ikkagi keskmine saagikus on nii madal - alla 3 t/ha? Üldjuhul ei kata taoline saagitase ka tehtud kulutusi ja vaid makstavad toetusrahad võimaldavad tootmist jätkata. See ei saaks olla aga lahendus lõputult. Taimekasvatuse tasuvuse tõstmiseks on hädasti vaja efektiivsust suurendada.

Madala keskmise saagitaseme üheks põhjuseks on kindlasti see, et meie põldude ja muldade kvaliteet on väga erineva ja kõikuva tasemetega. Nii piirkonniti, firma siseselt ja ka sama põllu piires on varieeruvus liialt suur. Üheks enam varieeruvaks ja saagikust piiravaks faktoriks, mis juba pikka aega on tähelepanu alt välja jäänud, on muldade happesus. Kui nõukogude ajal tehti mullareaktsiooni parandamiseks lupjamistöid riiklikul tasandil, siis iseseisvuse ajal on olnud see üks ala, kus põllumehed on püüdnud kulusid kokku hoida. Tegelikult on see olnud aga ohtlik lahendus. Näiliselt midagi suurt ju kohe ei juhtu aga ülejäänud agrotehnika efektiivsus ja tehtud kulutused jäävad tunduvalt madalamaks, kui ebasobiv mullareaktsioon ei võimalda korralikku toitainete omastamist.  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nõukogude ajal toimus põldude lupjamine riigi finantseerimisel ja korraldamisel stabiilselt 60-70 tuhandel ha aastas. Iseseisvuse järgselt süsteem lagunes ja üheksakümnendatel tehti seda aastas vaid mõnel tuhandel hektaril. Baltic Agro on mõistnud, et see on Eestis üheks saagikuse „pudelikaelaks“ ja kõik head sordid, tooted ja tehnoloogiad ei anna enne soovitud tulemust, kui mullareaktsioone põldudel paika ei saa. Selle lahendamiseks alustati 2012. aastast lupjamisteenuse tegemist. Alustati mõnel tuhandel hektaril ning 2013.aastaks oli teenustööde maht juba 5-10 tuh. ha vahemikus. Uueks hooajaks on plaan veelgi teenust laiendada. Piiravaks laiendamisel on praegu vaid tööde kuhjumine kevadperioodi. See aeg kui põld masinaid kandma hakkab ja enne kevadkülvi on väga lühike ja mingil põhjusel soovitakse just seda aega. Lupjamiseks sobivad aga ka teised ajad väga hästi: suvised talivilja kesad, rohumaad niidete järgi ja eriti just teraviljapõllud pärast saagi koristust. Väga edukalt on võimalik seda teha ka viljapõldudel võrsumisfaasis jne. Tööde teostamise aegade hajutamine ja jaotamine on efektiivse teenuse laiendamise üheks võtmeteguriks. 

Põldude lupjamine on üks töödest, mida igal põllumehel ei ole mõttekas ise teha. Kuna laotustehnika erineb veidi tavalistest väetiskülvikust ning tööde maht ühe ettevõtte kohta aastas ei ole tavaliselt väga suur. Teenustööna tuleb see soodsama hinnaga. Lisaks materjali vedu, sobiva koostise segamine jne. Mitmete erinevate lupjamismaterjalide vahel on praegu Eestis kõige soodsam kasutada ära lubjakivijahu ja vastavalt Mg tarbele lisada sellele teatud hulk dolokivi jahu.

Senised suuremad teenuse kasutajad on olnud põllumehed Jõgevamaalt, Lääne-Virumaalt ning väiksemas mahus Üle-Eesti. Kahjuks need piirkonnad, kus happesusega on enam probleeme nagu Põlvamaa, Valgamaa, Viljandimaa ja Hiiumaa peaksid senisest enam oma mullaanalüüse vaatama ja lupjamisplaanid koostama. 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üks olulisematest taimede makro toiteelementidest on fosfor, mille omastamine on kõige enam sõltuv mullareaktsioonist. Happeline muld seob väga tugevalt fosfori alumiiniumi- ja rauaühendites ning taim jääb fosfori puudusesse isegi juhul, kui kasutada piisavalt fosforväetist. Nimelt seob madala fosforisisaldusega happeline muld esmalt väetisest pärineva fosfori ja taimele ei jää suurt midagi. Optimaalne mullareaktsioon P omastamiseks on pH 6 ja 7 vahel. Kõrgema näitaja juures, väga aluselistes muldades seotakse fosfor samuti, kuid siis Ca ühendites ja seotus ei ole nii tugev kui happelises keskkonnas.

Fosfor on üks taimede toiteelementidest, mida on kõige raskem määrata, kuna seda on mullas väga erinevates vormides. Mullas on fosforit kõige suuremal hulgal taimele väga raskesti omastatavalt. Väiksem osa on seotud fosfor, mida taim suudab omastada oma nõrkade happeliste juureeritiste abil. See on aga väga aeglane ja piiratud protsess. Veelgi väiksem osa P-st on taimele koheselt omastatav ehk siis veeslahustuv. Sellepärast nõutakse ka väetisepakendi etiketil alati märget, et kui palju konkreetne toode sisaldab mingi tüüpi fosforit. Kõige odavam on toota väetist, milles on küll palju fosforit, aga see ei ole vees ja nõrgas happes lahustuv. Tegemist on siis jahvatatud fosfori toorainega ehk apatiidiga. Mõnikümmend aastat tagasi oli meil Eestis kasutusel ka taoline fosforiidijahu. See väetis küll rikastab mulda fosforiga, kuid see on taimedele väga raskelt omastatav ning võib muutuda kunagi kättesaadavaks aastakümnete jooksul. Mullas toimub pidev fosfori ühest olekust teise muutumine. Kahjuks aga rohkem ja kergemini muutub P omastatavuse suunalt raskemini omastavaks ja vastupidine protsess on aeglasem.  

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kõik see tähendab seda, et alati tuleb enne ostmist ja kasutamist tähelepanelikult lugeda etiketti! Näiliselt odav väetis võib sisaldada fosforit, millest korraliku saagi saamiseks on vähe abi. Näiteks pakutakse turul Poola NPK kompleksväetist 5-10-25. Selles on küll 10% fosforit, aga taimedele omastatavat ehk vees ja nõrgas happes lahustuvat vaid 5,1%!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Üldjuhul näitab väetise hind ka selle kvaliteeti. Paremate väetise valmistamiseks on tehtud enam kulutusi, et nende koostis oleks taimedele optimaalne ja ka veeslahustuva P osatähtsus oleks sobilik. Toote valikul tuleb eelkõige lähtuda sellest, et kui palju on sellega võimalik oma kultuuridel saagikust suurendada ja et tehtud kulutus maksimaalselt tagasi teeniks.