Fotod: lihasektor kogunes Rakveres

Päevade läbivaks teemaks oli sektori konkurentsivõime ning otsiti seost teaduse ja tootja vahel - mida on teadlastel öelda tootjale, kuidas nemad näevad lihasektori tulevikku ja kuidas teha tulemuslikku koostööd.

Maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna juhataja Kristel Maidre rääkis lahti sektori numbrites. Eesti lihasektor on statistika järgi suhteliselt heas seisus. Keerulisem on olukord seakasvatuses mida on räsinud nii Aafrika seakatk kui turgude ärakukkumine. Lihatööstuse kasum on viimase aasta jooksul kõvasti langenud, samas on jälle väga palju tööstustesse suudetud invessteerida. Lihasektori väliskaubandusbilanss on negatiivne ja importliha osakaal järjest kasvab. Meie peamised eksportartiklid on vorstitooted ja konservid. Peamiselt ekspordime Lätti, Soome, Leetu ja Poolasse. Uus-Meremaa ja Hongkong on kolmandatest riikidest olulisemad sihtriigid.

Mida suurem, seda konkurentsivõimelisemSoome loodusressursside jätkusuutlikku majandamise ja biomajanduse arendamise keskuse analüütik Csaba Jansik andis ülevaate lihasektori konkurentsivõime uurimistööst, kus kolme aasta jooksul uuriti Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola ja Eesti lihasektorit. Ühine probleem kõigis maades olid kasvavad tööjõukulud, mida Euroopa rikkamad riigid üritavad alandada palgates odavat tööjõudu kolmandatest riikidest. Loomulikult on antud kulu alandamise üheks võimaluseks ka tootmiste automatiseerimine. Veel selgus uuringust, et jätkuvalt ollakse kimpus kõrgete söödahindadega. “Lihatöötlemissektoris domineerivad suured rahvusvahelised ettevõtted ja sektor on väga kontsentreerunud just tapavõimsuste osas. Samas on kasumimarginaal väga väike. Siin on erinevus vaid linnulihasektoris, mis on väga integreeritud,” sõnas Jansik. “Suuremad lihakäitlusettevõtted asuvad Taanis ja Saksamaal - Taanis on üks suur domineeriv ettevõte, Soomes 2 turgu valitsevat suurtootmist. Sektori puhul on trendiks, et tootlikus kasvab aasta-aastalt kõigis Läänemere riikides. Kui vaadata kasumlikkust, siis erinevused EL riikide vahel on suured. Näiteks neid riike, kus veisekasvatajad on kasumis, on vähe, sama seis on nii Soomes kui Eestis. Madala kasumilikkuse taga on kõrge sööda- ja tööjõuhind. Näiteks on palgad Soomes väga kõrged ja kulud suured, aga üllatus on ka see, et Eesti on ses osas uuemate EL riikide hulgas teisel kohal. See tähendab seda, et see on äärmiselt oluline tegur oma tegevuse planeerimisel ja seda just õppinud, erialateadmistega personali puhul. Kulud on probleemiks ka lihatööstustele. Kuna tööjõud on kallis, tuleb järjest enam investeerida tehnoloogiatesse.“

Csaba Jansiku sõnul tuleb järjest rohkem keskenduda ka tarneahela lühendamisele. Teemat kokku võttes ütles ta, et konkurentsivõime on suurem neil, kes suudavad kulud toorainele ja tööjõule madalad hoida. Ka mastaabisääst on määrvav, just suurtel riikidel, nagu Saksamaa ja Taani. See on oluline just väikese marginaliga tegevuste, näiteks tapamajade teenuste puhul. „Üldine trend on tööjõu asendamine kapitaliga. Lihatöötleja jaoks on kõige olulisem brändimine ja marketing ja uute turgude leidmine ehk ekspordisuutlikkus.”

Foorumipäeva esimeses pooles tutvustas Ants-Hannes Viira Eesti Maaülikoolist veel lihasektori arengukava ja Maailma Looduse Fondi Eesti, Soome ja Rootsi harude esindajad rääkisid lahti, mida kujutab endast projekt „Lihagiid“.

Päeva teine pool kulus antibiootikumide resistentsuse teemadele. Seda teemat käsitleti väga põhjalikult nii lihafoorumil kui ka järgmisel päeval toimunud seakasvatuse aastakonverentsil.  Tegu on sektorile väga olulise teemaga, sest tänu laialdasele antibiootikumide kasutamisele on bakterid muutunud resistentseteks. Probleemi teeb keeruliselt see, et pikki aastaid ei tegeldud uute antibiootikumide väljatöötamisega. Kui aga tekkisid esimesed, ravile allumatud haigusjuhtumid, alustati n-ö 3. ja 4. põlvkonna antibiootikumide väljatöötamist, mille suhtes bakteritel resistentsust veel tuvastatud pole. Probleemina toodi välja see, et Eestis kasutatakse just nende põlvkondade antibiootikume, mis on mõeldud eelkõige nn varuantibiootikumideks, kõige enam. Seega panustame resistentsuse tekkesse. VTA andmetel on resistentseid baktereid leitud ka Eesti loomakasvatuses. Skandinaavias on aga varuantibiootikumide kasutamine loomakasvatuses keelatud.

Võrreldes teiste ELi riikidega on Eesti oma antibiootikumide kasutamisel umbes keskmisel tasemel. Me kasutame vähem antibiootikume kui Lõuna-Euroopa, aga oluliselt rohkem, kui Skandinaavia.

7. novembril toimunud seakasvatuse aastakonverentsi peaesinejaks oli Euroopa Komisjoni esindaja Raluca Rusu, kes tutvustas seakasvatussektori olukorda nii maailmas kui ka Euroopa Liidus. Oma kogemusi seafarmide majandamisel jagas Rakvere Farmide juht Daniel Frydendal. Söödast, mis seakasvatuses on üks peamisi murekoht, rääkisid Rivo Pent Anu Ait OÜst ja Janno Toomet Põllumeeste ühistust KEVILI. Eesti seakasvatussektori valupunktid tõi lühidalt välja Einar Jakobi, kes soovitas vähem viriseda ja rohkem tegutseda, ka ühistegevuse osas. Tarbijatele pani ta südamele, et eelistataks ikka kodumaist liha, sest vaid nii saab toetada oma maa tootjaid.