Kuidas kaitsta põllumajandusettevõtte vara?

Jättes kõrvale tehnilist laadi soovituse paigaldada vara kaitseks tugevamad lukud-riivid ja tundlikumad häireseadmed on juriidiliseks soovituseks maandada põllumajandusettevõtte materiaalse vara (ehitised, seadmed) ja bioloogilise vara (loomad, linnud) hävimise või kahjustumise riskid kindlustuslepingu abil.

Soovitusele annab tuge kohtupraktika, sest Eesti kohtud on kindlustusvõtjate kasuks otsustanud üsna paljudel juhtudel ka sellistes vaidlustes, kus kindlustusfirma on hüvitise maksmisest keeldunud või seda vähendanud.

Kindlustusleping on oma olemuselt ka tagatiseks, sest kindlustusvõtja nõue on sel juhul suunatud kindlustusfirma vastu, kelle maksevõime on tagatud seadusega ning kindlustusvõtja ei pea kindlustusjuhtumi korral hakkama ise hüvitist nõudma vara kahjustajalt, kes ei pruugi oma varalise seisundi tõttu maksevõimeline olla.

Vara kindlustust puudutavad kokkulepped on mõistlik ette näha ka põllumajandussektoris sõlmitavates tavapärastes lepingutes (üürileping, liisinguleping). Põllumajandushoonete (näiteks farmid) üürilepingutes on soovitav selgelt kokku leppida, milliste riskide vastu üüritav hoone kindlustatakse ja kas kindlustuskulu kannab üürnik või üürileandja.

Kuna liisitud vara omanik on liisinguandja, kuid vara säilitamiskohustus ning selle hävimise ja kahjustumise riisiko läheb seaduse järgi üle liisinguvõtjale, sõlmitakse ka enamjaolt kõik liisingulepingud nii, et vara kindlustamiskohustus on liisinguvõtjal.

Põllumajandusettevõtte müügi korral tuleks vara kindlustusküsimused samuti reguleerida müügilepingus, sest vara säilimise ja selle seisundi tagamine on lõppastmes nii ettevõtte müüja, kui ostja huvides.

Kindlustusjuhtumite lahendamisega ja nõuete esitamisega seotud õigusabi kulud võivad olla sõltuvalt juhtumist küllaltki suured. Kindlustuslepingute sõlmimise eelselt on seetõttu soovitav kindlustusfirmaga läbi rääkida, kas ja milliste kindlustustoodete puhul katab kindlustus kindlustusjuhtumiga kaasneva õigusabi kulu. Näiteks vastutuskindlustuse puhul tuleneb kindlustusvõtja õigusabikulude katmise nõue otse võlaõigusseadusest, kuid muudel juhtudel mitte.

Vara kaitse kohtus

Kuna õigus pöörduda kohtusse on demokraatliku riigikorralduse üks põhitunnuseid, saab ettevõte oma vara ja õigusi kaitsta ka kohtus. Vara ja muude õiguste kohtuliku kaitse kättesaadavust on tänaseks oluliselt parandanud majandussurutise ajal taevasse tõstetud kohtulõivude (riigilõivude) tagasi maa peale toomine.

Esimese astme üldkohtutena lahendavad lepinguvaidlusi maakohtud ning võimalik on läbida kolm kohtuastet:  lisaks maakohtule ringkonnakohus ja Riigikohus. Praktiseeriva advokaadina ütleksin, et kolme kohtuastme läbimine võib olla küll aeganõudev ja selle protsessi vältel tehtud kohtuotsused teinekord vastuolulised, kuid kolmeastmeline kohtusüsteem tagab siiski kvaliteetse lõpptulemuse.

Lepingus saavad pooled kokku leppida vaidluste lahendamise vahekohtus (arbitraažis). Vahekohtu kokkulepe tähendab, et üldkohtus (maakohtus) vaidlust lahendada ei saa, vahekohtu otsus on ainus ja lõplik ning seda ei ole võimalik edasi kaevata. Vahekohtu kokkulepe eelis on asja lahendamise kiirus, kuid otsuse lõplikkus ja edasikaebevõimaluse puudumine teeb tulemuse poolte jaoks riskantsemaks.

Enne lõivude maksmist ja kohtusse pöördumist on kindlasti vajalik selgeks teha kohtus edu saavutamise tõenäosus, mille juurde kuulub lahutamatult nõude aegumise kontroll. Kui ettevõtte juriidiline nõustaja enne nõude kohtule esitamist aegumist ei kontrolli, on tegemist nõustaja veaga. Aegunud või ilmselgelt väheperspektiivse nõude esitamine on reeglina tulemuseta kohtuskäik, mis tähendab nõude esitajale ainult aja-ja rahakulu.

Kõige sagedamini esitatakse kohtule lepingutest (müügileping, liisinguleping, üürileping, põllumajanduslik rendileping) ja nende rikkumistest põhjustatud nõudeid. Tuleb silmas pidada, et lepingutest tulenevad nõuded aeguvad üldjuhul kolme aastaga ja pärast seda ei ole kohtuvaidluse pidamisel enam mõtet.

Ehitamise puhul kehtib ehitusseadusega nõutav garantii, mis ei saa olla lühem, kui kaks aastat. Kuid samal ajal ei piira ehitisele antav garantii kuidagi ehitise puudustega seotud muude, mittegarantiiliste  nõuete esitamise võimalust, mida saab teha viie aasta vältel enne, kui mittegarantiilised nõuded aeguvad. Kuna kohtus on lihtsam nõuda ehitise garantiikohustuse täitmist, on valikuvõimaluse olemasolul mõistlik eelistada garantiinõuet muudele nõuetele.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Samuti tasub silmas pidada, et näiteks kahju hüvitamise nõudmisel saab kohtus nõuda kulusid, mis tekkisid kahju kindlakstegemisega, kohtueelse kahjuhüvitise saamisega ja selle üle peetud läbirääkimistega seoses. Eeskätt on nendeks õigusekspertide (advokaat), samuti muude ekspertide (näiteks ehitusvaidluses ehitusekspert) kaasamiseks tehtud sunnitud kulud. Olen ka ise osalenud kohtuvaidluses, kus vaieldi teravilja müügilepingu rikkumise ja vilja kvaliteedinõuetele mittevastavusega tekkinud kahjulike tagajärgede hüvitamise üle. Seda vaidlust lahendades otsustas Riigikohus, et professionaalne õigusabi kohtueelse vaidluse staadiumis on üldjuhul mõistlik ja sellega seotud advokaadikulud peab lepingurikkuja (kahju tekitaja) kahju saanud isikule hüvitama (vaata: Riigikohtu otsus nr 3-2-1-138-10 p. 29).