Kohila Vineer - Euroopa moodsaim vineeritehas

Koguinvesteering tehasesse ulatub 80 miljoni euroni ning tehas pakub tööd rohkem kui 260 inimesele, mis teeb Kohila Vineeri mitte ainult valla, vaid ka maakonna suurimaks tööandjaks. “Investeeringud olid kokku 80 miljonit ning seda kahes etapis – 2012. aastal investeerisime 20 miljonit ning aastatel 2015–2016 täiendavad 60 miljonit,” ütles Kohila Vineer OÜ juhatuse liige Andres Laht ja lisas, et tema hinnangul on tegemist Euroopa moodsaima vineeritehasega.

“Kui võrrelda teistega, saame meie enda tehases kindlasti kõige efektiivsemalt ressurssi ära kasutada. Meie tootespekter on väga lai, toodame väga erineva pinnakattega ja mõõtudega vineeri ja oleme seejuures väga efektiivsed,” ütles Laht.

“Ressursi poolelt oleme suhteliselt kokkuhoidlikud ning ka kogu meie tehase sisseseade on kas täis- või poolautomaatne,” rääkis Laht tehasest, lisades, et sisuliselt kogu tehase sisseseade on uhiuus ning täpselt Kohila Vineeri jaoks ehitatud. Laht tõi välja sellegi, et kuna praegu on tehas jätkuvalt käivitusfaasis, on aastatel 2017–2018 planeeritud küll kahjum, kuid käesoleva aasta lõpuga peaks jõudma nullpunkti, kust edasi on lootus ainult kasvada.

Toorainest saab välja võtta maksimumi

“Me saame kasutada vineeritootmises kehvemat toorainet, mis siiani on paberi puhul teistesse riikidesse, näiteks Soome ja Rootsi välja läinud,” ütles Laht ja selgitas, et nüüd saab kohapeal väheväärtuslikuma tooraine osaliselt ära töödelda ja sellest vineeri toota.

“95–97% meie grupi toodangust läheb ekspordiks üle maailma, alates Euroopast Lähis-Ida ja Aasiani välja, samuti USAsse,” rääkis Laht.Konkurentsist ja tooraine jätkumisest rääkides tõi Laht välja tõsiasja, et kõik sõltub sellest, milline saab olema Eesti metsanduspoliitika tulevikus. “Kui jätkame jätkusuutliku metsamajandustegevusega ja keskendume sellele, et hektarilt võimalikult palju kvaliteetseid tihumeetreid saada ning panustame sellesse, et kasvatame metsa, hooldame metsa, istutame metsa, raiume mtsa ja raiemaht mitte ei lange, vaid jääb samale tasemele või isegi kasvab, siis mina usun, et toorainet jätkub igal juhul ning seda ka teadaolevate tulevaste investeeringute tarbeks,” ütles Laht.

Eestis on rafineerimistehaseid vaja

Pole mingi saladus, et Eestisse tahetakse rajada mitmeid uusi tehaseid, kus puitu töödeldakse ja väärindatakse. Andres Laht leiab, et rafineerimistehaseid on Eestisse vaja, sest tegemist on toorainega, mis praegu liigub meilt üle lahe teistesse riikidesse, kus sellest konkreetne toode tehakse. “Praegu võtame rohujuure tasandil kõige elementaarsema-primitiivsema tooraine ja viime ta lihtsalt üle lahe, kus sellele antakse suhteliselt kõrge lisandväärtus ja seejärel eksporditakse see üle maailma ära. Siinkohal tekib aga küsimus, et miks me peaksime laskma seda naabritel teha, kui saaksime seda ka kohapeal Eestis teha?” arutles Laht. “Teistpidi, kuna tegemist on madalaväärtusliku puuga, siis kasvõi meie seisukohalt – kui metsas kaske lõigata, tekib laias laastus 50% vineeripakku ja 50% paberipuud. Ja kui sellele paberipuule turgu või väljundit ei ole, siis ega keegi meile ka vineeripakku lõikama hakka,” selgits Laht ja tõi näitena välja, et Skandinaavia on Eesti jaoks selline suhteliselt ebastabiilne partner, mis tekitab turul lainetusi.

“Kui meil oleks Eestis kohapeal stabiilne tarbija, kes seda puud võtaks, siis igal juhul oleks see kogu ülejäänud tööstusele, kes meil täna Eestis eksisteerib, stabiilsust loov. Mina arvan küll, et tegemist on positiivsete tendentsidega. Keegi ei pane selliseid investeeringuid ometi paika vaid lähimaks kolmeks-viieks aastaks, tegemist on ikka aastakümneteks paika pandud investeeringutega ja inimesed, kes neid asju plaanivad ja kõige selle taga seisavad, on need asjad läbi mõelnud sellise arvestusega, et toorainet ka pikemas plaanis jaguks,” rääkis Laht.

“Puidutööstused on Eestis üks väheseid eksporti positiivselt balansseerivaid tööstusharusid,” lisas Laht ja selgitas, et arvestatav osa puidutööstusest läheb ekspordiks. “Võtame näiteks kasvõi spooni- või vineeri, samuti ühe tugevaima sektori ehk puitmajad või graanulitehased, kes suurema osa oma toodangust välismaale ekspordivad,” tõi Laht välja, lisades, et puidutööstus on aastatega väga tugevaks arenenud.

Kas kaine mõistus või emotsioon?

Pidades silmas möödunud aastate arenguid, planeeritavaid investeeringuid ja tulevikku, leiab Laht, et nüüd sõltub kõik edasi sellest, kas püsima jääb kaine mõistus või emotsioon. “Kui hakkab elama emotsioon ja sellele emotsioonile leitakse rahaline kate, siis võime muidugi Eestis kõik oma puidutööstused kinni panna ja ausalt öeldes ei tunne end siis enam stabiilselt. Aga juhul, kui lähtume reaalsetest numbritest ja kainest mõistusest, arvestame jätkusuutlikkust ja seda, et metsa- ja puidutööstus on Eestis arvestatav majandusharu, toetame ja liigume selle poole, et metsakasvatusega oleksime efektiivsemad ja raiemahud säiliksid või pigem kasvaksid – sellisel juhul tunneme end kindlalt ja miks mitte kaaluda siis ka tulevikus edasisi samme,” rääkis Laht ja lisas lõpetuseks, et Eesti vineeritehaste üle peaks kindlasti uhkust tundma, sest on ju just vineeritehased positiivne võimalus, kuidas Eestis kohapeal puitu väärindada, sellele lisandväärtust anda, ekspordimahte kasvatada, teenida, ressurssi ära kasutada ning loomulikult kohalikele tööd pakkuda.

“Ka meie istutame igal aastal metsa juurde ning praegu ei näe küll, et mets otsa saaks. Konkreetselt Kohila Vineeri äriplaan on 50 aastaks, seega vaatame väga pikka horisonti ja statistikat selle kohta, mismoodi muutub tagavara ja puuliikide jaotus. Täna on Eestis probleem pigem see, et tuleks keskenduda metsa kasvatamisele ja metsamaa kasutamisele. Mets on võrdväärne põllumaaga – seda tuleb hooldada, valgustada, harvendada, õigel ajal maha raiuda ja uus asemele istutada, sest nagu ka põllu puhul – kui saaki õigel ajal ära ei korja, pole sellega hiljem ka midagi asjalikku peale hakata,” näitlikustas Laht.

Sigrid Sõrmus

põllumajandus.ee kaasautor

 

Loe metsamajandusega seotud uudiseid SIIT.